Täna kukkus Euroopa Parlamendis läbi Prantsusmaa poolt esitatud volinikukandidaat Sylvia Goulard. Talle sai saatuslikuks poliitiline kokkulepe kukutada läbi liberaalide volinikukandidaat vastuseks EPP ja S&D kandidaatide läbikukutamisele. Samas ei saa alahinnata talle esitatud raha teenimise ja kasutamisega seotud küsimusi. Parlamendi liikmetel oli raske nõustuda sellega, et volinikuks saab inimene, kes ei suuda selgitada maksumaksja raha kasutamist. Olen varem öelnud ja kordan üle – volinikelt oodatakse mitte ainult nende valdkonna tundmist, vaid ka laitmatut reputatsiooni, sealhulgas ka maksumaksja raha kasutamisel.
Need ei ole isiklikud küsimused, nagu ka küsimused, mis puudutavad maailmavaadet ja põhimõtteid. Need on küsimused, mida tuleb esitada, et saada aru, mis inimesega on tegemist. Nendele küsimustele peab olema vastus igaühel, kes pürgib kõrgetele ametikohtadele Eestis või rahvusvaheliselt. Nende küsimuste esitamine ei ole pahatahlik, vaid vajalik.
Seekord kukkusid välja kolm volinikukandidaati, kes ei suutnud anda selgeid ja ammendavaid vastuseid oma rahaasjade kohta. Kas nad oleksid välja kukkunud ka siis, kui nende minevikust ei oleks midagi korruptsiooni-hõngulist leitud? Ma ei tea ja me ei saa seda kunagi teadma. Fakt on see, et nad kõik andsid ise põhjuse kahelda nende eetilisuses ja tegid oma läbikukutamise palju lihtsamaks.
Ka Eesti poliitikud, eriti need, kes sihivad kõrgeid ametikohti Euroopa Liidus, peavad arvestama sellega, et neile esitatakse küsimusi maailmavaate, põhimõtete, maksumaksja raha kasutamise kohta (puhkusereisideks) jne. Esitatakse Eestis ja esitatakse Euroopa Liidus. Sest Eesti ja EL kodanikke peavad esindama parimatest parimad, inimesed, kes on eeskujuks teistele. Kas me kunagi jõuame selleni? Loodan, et jah. Aga selleks, et selleni jõuda, tulebki küsimusi esitada.