Mul on väga suur rõõm olla tänasel isadepäeval koos teiega ja mul on väga suur au jagada teiega oma mõtteid.
Ma kasvasin ilma isata. Ma kasvasin vanaisata. Minu ema oli minu ema ja isa ja vanaisa ja vanaema. Ma ei osanud isast puudust tunda, kuigi aeg-ajalt mõtlesin, milline ta oleks võinud olla.
Viimase 30 aasta jooksul olen ma väga lähedalt näinud isaks saamist ja isaks kasvamist. See on mulle kõige kallima mehe lugu.
Ma nägin pisaraid Tema silmis, kui Ta võttis esimest korda sülle oma poja. Ma nägin, kuidas Ta jooksis keldrisse hapukurkide järgi, kui pisitütar ei tahtnud magama jääda ja mõtles välja järjest uusi põhjuseid, miks ta magama minna ei saa. Ja kui Ta lõpuks hapukurkidega keldrist kolmandale korrusele tagasi jõudis magas tütreke ingliund. Ma nägin, kuidas Ta kaotas esimest korda oma pojale sulgpallis – mulle tundus, et ta oli segaduses – ühelt poolt ta ju kaotas ja samas oli ta ääretult uhke, et Teda võitis Tema poeg. Ma olen juba paarkümmend aastat näinud, kuidas Ta üllatub ja rõõmustab, kui tütar valmistab talle isadepäeval tordi – ikka selle sama – küpsiste ja kohupiimaga.
Ta on mängukarudele süüa teinud ja parandanud mudelautosid. Ta on kussutanud nukke magama ja lahendanud matemaatikaülesandeid. Ma olen näinud Teda nii kurvana, et seda oli võimatu nutmata vaadata. Ma olen näinud Teda nii uhkena, et seda oli võimatu naeratuseta vaadata.
Ta sai isaks ja kasvas isaks, koos lastega. Ta on olnud tugi ja ilmasammas, kes on hoidnud korras tagala, kui ma töö tõttu olen kodust eemal olnud. Ja mitte harva. Ta on alati olemas, ütleb Tema kohta Tema 27-aastane tütar. Temaga saab alati rääkida, ütleb Tema kohta Tema 23-aastane poeg.
Selline on Tema lugu, mis läheb edasi iga minut, iga tund, iga päev. Igal isal on oma lugu – kordumatu ja ainulaadne. Ja ei ole vahet, kas ta on 2-päevase, 2-aastase, 20-ne aastase või 40-ne aastase lapse isa.
Tänaseks esinemiseks valmistudes soovitas üks kena inimene lugeda Anton Hansen Tammsaare kirju tütrele, sest need kirjad näitavad Tammsaaret mitte ainult armastatud kirjanikuna, vaid mis palju olulisem – armastava ja armastatud isana. Tammsaare kirjutas need kirjad aastatel 1935-1939 oma murdeeas tütrele Riitale, kui viimane suvitas suviti Narva-Jõesuus. Väga liigutavad on Tammsaare õpetussõnad tütrele kõhuhädade ja külmetuse puhul, väga huvitavad on raamatute soovitused, õigekirja-alased soovitused ja filosoofilised arutlused.
Väga armastav, taktitundeline, vaimukas ja võib-olla veidi murelik on viis, kuidas Tammsaare oma 9. augusti 1938. aasta kirjas selgitab tütrele varajase armumise ja abiellumisega seonduvat.
Teine asi,…, on see, mida Sina väljendad sõnades: ma tahan mehele minna.See on sootuks loomulik ja õige tahe, nagu meres supleminegi, aga see on veel keerulisem ja ja hädaohtlikum asi kui see. Merest suplemisest ebaõigel ajal ja ebaõigel määral saad näärmete paistetuse (MK: Riita oli sellega pidevalt hädas), millest paraned võib olla paari nädala pärast, meheleminemisest ebaõigel ajal või viisil ei paraneta harilikult enne kui hauas. Kohatu ja liig varajane armastus teeb inimesest, eriti naisest, enamasti vaimlis-hingelise ja kehalise küüraka (Krüppel) ja teda ei suuda miski ravida. Ja Sina oled praegu alles selles seisukorras, olgu kehaliselt, tervisliselt või üldarenemiselt, et Sinust saaks nii kergesti igatpidi küürakas. On õnnetus, et Sa oma vanustega ei taha või saa sobida. Oma vanused, üheealised poised ja tüdrukud üheskoos ei ole üksteisele üheski vanaduses nii hädaohtlikud kui vanemad ja kavalamad ning enamasti ka rohkem rikutud.
Selliseid õpetussõnu jagas Anton Hansen Tammsaare oma tütrele Riitale klassikalises ilukirjalises kirjavahetuses, kirjutades sõna Sina suure algustähega. Need kirjad jõudsid meieni ainult tänu Riitale ja tema tütrele Ritale. Need kirjad ei olnud mõeldud avalikuks lugemiseks. Ma olen mõelnud, mida oleks arvanud Tammsaare tema tütrele mõeldud kirjade avaldamisest ja ettelugemisest. Millegipärast ma arvan, et ta ei pahandaks. Ma arvan, et ta oleks jätnud otsuse tütre teha, nii nagu tegelikkuses ka läks.
Tänapäeval jagavad isad oma kogemusi, muresid ja rõõme blogides, twitteris, facebook’is.
Ühe isa Henry Jakobsoni blogistlugesin postitust “Kuidas ma oma poega esimest korda nägin ja mismoodi ta endale nime sai”. Muu hulgas kirjutab ta: Ah et selline on siis ahviarmastus. Aga poiss on imeilus. Vähemalt mulle tundub nii. Lapse sünniga hakkasin ma lõpuks mõistma ka neid vanemaid, kes igat lapse liigutust maailmaga jagada soovivad. Ma pidin ennast reaalselt korduvalt korrale kutsuma ja suruma alla kihku jagada Facebook’is postitusi lapse teemal…Teha igast tema näoilmest pilt ja see üles laadida…Ma postitaks ka, kui mul ei vasardaks peas, et tegelikult kedagi see ju ei huvita. Isalik uhkus ei suuda küll seda uskuda, et kuidas on võimalik, et kedagi ei huvita mu lapse pilt – vaata kui armsas poosis ta on….
On väga vahva, et sotsiaalmeedias on järjest enam isasid, kes isaks olemisest ja isaks kasvamisest kirjutavad. Aitäh teile, et jagate oma mõtteid, kogemusi ja tundeid. Teie postitused on sama liigutavad, kui Tammsaare kirjad tütrele. Ma arvan, et ka Tammsaare loeks neid huviga. Huvitav, kas te võtate mõnede teemade käsitlemisel Tammsaarest eeskuju? Jääme huviga ootama.
Ma leidsin internetist isegi isade klassifikatsiooni ja superisa iseloomustuse.
Võlur lubab lapsele kõike, hellitab teda, külvab üle kingitustega ning on alati tema poolel. Skaut on ise alles laps. Karabas-Barabas on range isa, kes on võtnud endale karistava ja hirmutava rolli. Hõivatud isa tahaks justkui meelsasti lapsega tegeleda, kuid on alalõpmata tööga kinni, nii et tal pole ühtegi vaba hetke. Nartsissisti jaosk on laps külaline, kelle eest peab hoolitsema ema, sest ta tahab, et tema elu oleks sama muretu nagu oli enne lapse sündi.
Me võime naerda selle klassifikatsiooni üle, eks ta ongi naljana mõeldud, aga ma näen, et nii mõnigi isa ja ema jäi mõtlikuks. Ma tean, et superisad on olemas. On praegu siin saalis ja on paljudes kodudes. Muide, üheks superisa iseloomustavaks jooneks on valmisolek hellitada lapse ema. Tsiteerin jälle internetist leitut:
Superisa valmistab oma kallile naisele ette lõõgastava vanni, masseerib ta õlgu, kokkab tema lemmikroogi ja viib talle voodisse näkse….Noorel isal on muidugi võimalus seda kõike ka mitte teha, aga siis tuleb tal tõenäoliselt elada koos väsinud, tusase, emotsioonidest kurnatud ja näljast vihase naisega. Aga ühel superisal ju sellist naist küll olla ei saa!
Armsad praegused ja tulevased isad, jah, tõepoolest – isaks saamine on lihtsam, kui isaks, eriti superisaks kasvamine. Nii nagu ka emaks ja superemaks kasvamine.
Julgustuseks võin öelda, et te ei ole selles üksi. Teie kõrval on emad ja teie kõrval on teie lapsed.
Ja lõppude lõpuks on tegelikult kõik väga lihtne. Nii nagu kirjutab Jaan Kaplinski:
Lauldes pojale
kes tukastab mu süles
“kus te lääde vasta üüdä
vasta üüdä vasta kuuda
vasta helgasta ehada”
mõistan äkki
et see on see
ajatu laul ise
mis jõuab temani
läbi minu
väike pehme soe
piimalõhnane
tombuke elu
suigatamas
esivanemate laulu
nii väikesed
sinu väiksuse kõrval
kõik suured
asjad
ja sõnad
saatus
rahvus
kultuur
Head isadepäeva!