100 aastat tagasi toimus esimene Eestimaa Naiste Kongress. Selle kohta ei ole säilinud palju kirjalikku informatiooni, vähemalt mitte netis, aga midagi siiski on.
Kongressil esines Johanna Sild-Rebane, Eesti majandusteadlane ja ajakirjanik, arvamusliider, naine, kes 1911. aastal kaitses esimese eesti naisena doktoriväitekirja. Oma sõnavõtus ütles Johanna Sild-Rebane:
Et midagi kätte saada, selleks peab ennast näitama, peab ennast maksma panema, peab kindlal ja selgel kujul oma soovid, kui tarvis isegi nõudmise kujul ette tooma.
Need soovitused on täna sama aktuaalsed, kui olid eelmisel sajandil. Need on sõnad, mida tasuks meeles pidada igal naisel, kes „tahab midagi kätte saada“, ka naisel, kes on otsustanud poliitikas kaasa lüüa.
Kui Siiri helistas ja pakkus võimalust esineda tänasel kongressil, olin kohe nõus. Kuigi täiesti õigustatud oleks küsida – miks mina? mida tean mina poliitikast? Ise pidasin poliitikas vastu vaid 14 kuud. Pean tunnistama, et ei olegi ühtegi veenvat põhjust. Iga naine siin saalis võiks rääkida oma kogemusest ja oma seisukohtadest ja teeks seda palju paremini, siiski – ei ole vaja ennast alahinnata, nii et ütleme – sama hästi kui mina.
Ma nõustusin, sest minu arvates oli selleks mitu põhjust.
Kõigepealt loomulikult see, et Siirile ei saa öelda EI ja ma ei taha öelda Siirile EI. Ma pean väga Siirist lugu ja Siiri on olnud aastaid minu jaoks naispoliitiku eeskuju, mitte ainuke eeskuju, aga väga oluline.
Teiseks, mul on selline tunne, et 14 kuud poliitikas – välisministrina ja presidendikandidaadi kandidaadi kandidaadina olid minu jaoks võrreldavad poliitika kiirkursusega kõrgeimal tasemel, PhD tasemel.
Ja kolmandaks – kuigi mitte kõige nooremas vanuses, aga siiski poliitilise neitsina, ma rõhutan sõna – poliitilise neitsina märkasin ma asju, mida pikalt poliitikas olnud inimesed võib-olla ei panegi tähele.
Nimetatud põhjustel nõustusin ma Siiri ettepanekuga ja mul on väga hea meel ning suur au jagada neid mõtteid täna teiega.
Niisiis – naine poliitikas – kas kena aksessuaar, kohustuslik kvoot või võrdne partner?
See on minu kott. Minu kõige kallim kott. Jah, seesama Chrsitian Dior’i kott, mis saatis mind truu kaaslasena ja varjuna läbi kogu presidendikampaania. Ta on nii kuulus, et minult küsitakse aeg-ajalt, kuidas tal läheb. Vahel ma imestan, miks mulle ei ole ikka veel helistanud Tõnis Lukas, et paluda annetada kott ERM-ile. Ta on ligi 10 aastat vana, ostsin ta Pariisist 2000 euro eest. Ta on katkise sangaga, mis on kokku seotud rätikuga, sest see on odavam, kui lasta kotisang firmapoes ära parandada. Ta oli koos minuga Moskvas ja Washingtonis, ta on jätkuvalt minu kõrval kõige olulisematel kohtumistel.
Minu esimene õppetund. Naine poliitikas peab leppima sellega, et tuntakse huvi tema aksessuaaride, kehakaalu, soengu, kleitide ja kostüümide, ka bioloogilise kella ja muu vastu, millel ei ole mingit pistmist tema poliitliste vaadetega või seisukohtadega. Ma möönan, et viimasel ajal on tähelepanu pälvinud ka meespoliitikute sokid, kikilipsud, eriti puust, kellad, eriti puust, kuid see on vaid mannetu pinnavirvendus selle kõrval, milleks peab olema valmis naispoliitik.
Teine õppetund – kvoodid töötavad paberil paremini, kui praktikas. Ma tulen valdkonnast – välispoliitikast, kus on kombeks seada ambitsioonikaid eesmärke ja nende mittetäitmisel seada veel ambitsioonikamaid eesmärke veel kaugemasse tulevikku, ehk lihtsalt lükata nende täitmine edasi veelgi kaugemasse tulevikku. Mida ambitsioonikamad eesmärgis, seda parem, mida kaugemasse tulevikku, seda segasem.
Ma arvan, et rahvusvahelised organistatsioonid peavad näitama eeskuju kõiges – ka selles, kuidas täidetakse nö vabatahtlikke kvoote.
Rahvusvahelised organisatsioonid – ÜRO, NATO, EL – on juba ammu seadnud eesmärgi moodustada riiklikke delegatsioone põhimõttel 50%-50%, ehk maakeeli – pooled mehed, pooled naised ning edutada juhtivatele ametikohtadele naisi. Mis toimub tegelikkuses?
Toon paar näidet. ÜRO otsis mitu aastat peasekretäriks Ida-Euroopa naist, sest geograafilise jaotuse järgi oli järjekord Ida-Euroopa käes ning ÜRO otsustas näidata eeskuju kogu maailmale, valides peasekretäriks naise. Hiljuti saigi peasekretär valitud – Antonio Guterres, 67-aastane mees Portugalist. Millal saab ÜRO või NATO naispeasekretäri? Või EL Komisjon või EL Nõukogu naispresidendi?
Mõned riigid näitavad eeskuju. Näiteks Kanada – valitsusega, kus pooled on naised või Rootsi valitsus, mis on teatanud avalikult, et edendab feministlikku poliitikat, kaasa arvatud ka feministlikku välispoliitikat. Tunnistan, et viimasest ma eriti aru ei saa, sest minu jaoks on riigi välispoliitika ikka välispoliitika, olenemata, kas riigi esidiplomaat on mees või naine. Kui feministlik välispoliitika tähendab suuremat naiste kaasamist, siis see on väga õige, aga ei muuda välispoliiika olemust ja sisu.
Ka Eestis peaksid olema sookvoodid? Olen selle üle palju mõelnud. Ma ei ole põhimõtteline kvootide vastane. Olen kohtunud naistega riikidest, kus on kehtestatud sookvoodid parlamentidele, aga ka ettevõtete nõukogudele. Rwanda ja Afganistani naised on mulle rääkinud, kuidas nad on tänu sookvootidele saanud esimesel korral parlamenti, siis töötanud ennast üles, saanud teisel korral parlamenti ilma kvootideta ja vabastanud oma kvoodi järgmisele naisele. Arvan, et kvoodid võivad aidata kaasa naiste suuremale esindatusele poliitikas, kuid kvoodid ei tohi muutuda eesmärgiks omaette. Paraku meenutasid mulle ka Eesti presidendivalimised mingil hetkel tõsiselusaja Eesti otsib naist. Jah, mitte presidenti, vaid naist. Eesti ei vaja ühte naist, Eesti vajab kõiki Eestimaa naisi. Ütlesin kampaania ajal ja ütlen ka praegu – Eesti väärib parimat presidenti, mitte parimat naist ja kui parim president on naine, siis on mul selle üle hea meel.
Mul ei ole ühest vastust, kas Eestis peaksid olema Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimistel sookvoodid või mitte. Ma tahan kuulda Eestis sellekohast arutelu – tõsist ja sisukat arutelu, milles osalevad mehed ja naised, mis põhineb faktidel, mitte emotsionaalsel lahmimisel ja üleoleval sildistamisel.
Mida teha selleks, et rohkem naisi osaleks poliitkas? Mul ei ole ammendavat vastust, aga ma pakun mõned mõtted.
Esiteks. Kõigil naistel on õigus teha seda ja püüelda selle poole, mida nad soovivad teha. Ma tean, et seda on lihtsam öelda, kui teha. Tihti seab tegelik elu oma piirangud ja mitte kõik ei ole nii õnnelikud, et saavad teha seda, milles nad on head ja mida nad soovivad teha. Aga püüelda tuleb, ambitsioonikalt ja julgelt, nagu tuleb ka unistada, teades juba ette, et kõik unistused ei täitu, sest muidu nad ei oleks unistused. Oma püüdlused ja ambitsioonid tuleb selgelt ja kõva häälega välja öelda. Et seda kuuleksid ka teised.
Teiseks. Kõik naised vajavad ja väärivad oma püüdlustes toetust ja julgustust. Me kõik vajame kedagi, kes tuletaks meile meelde, et püüdlustel ei ole piire, et töö ja pühendumisega võib teha imet, et oma piiranguteks oleme tihti meie ise.
Kolmandaks. Meil kõigil on õigus eksida, põruda, kukkuda. Meil kõigil on õigus olla aeg-ajalt nõrk. Sest nõrk pole mitte see, kes kukub ja tunnistab seda, vaid see, kes ei tõuse püsti. Me kõik vajame ja väärime kedagi, kes oleks meie kõrval, kui roomame rampväsinutena koju pärast kehva päeva, kui kohustused kasvavad üle pea ja süümepiinad pimestavad argipäeva. Ei ole oluline, kes see keegi on. Ta lihtsalt peab olema olemas. See võib olla ema, abikaasa, laps, sõbranna, ükskõik kes, kes hoolib meist omakasupüüdmatult ja jäägitult. Või muusika, hea kontsert? Või jalutuskäik metsas, soovitatavalt koos koertega?
Neljandaks. Me kõik väärime ausus. Räägime asjadest ausalt. Ka poliitikast. Ütleme välja, kui näeme midagi sellist, millega me ei lepi. Ka poliitikas. 14 kuu jooksul nägin palju silmakirjalikkust. Nägin poliitikuid, kes telekaamerate ees rääkisid ühte ja kui kaamerad lõpetasid filmimise – rääkisid hoopis midagi muud. Nad astusid ligi pärast infotundi Riigikogus või otse-eetrit, küsisid, kas ma ikka anna neile kätt, mühatades kohmaka naeratuse saatel – saad ju aru, see on poliitka. Ei saa ja ei taha aru saada. Kui ütled midagi kaamerasse, siis ole mees (jah, need olid mehed) ja julge öelda seda ka mulle näkku, kui kaamerad ei filmi enam.
Viiendaks. Minu jaosk on väga oluline sõltumatus. Sõltumatus annab võimaluse tegutseda mitte kellegi poolt antavate käskude-keeldude järgi, vaid oma südametunnistuse järgi. Ja see on väga suur asi. Mul on kahju poliitikutest, kes ei julge või ei soovi võtta vastu iseseisvaid otsuseid, sest kardavad jääda töö ja/või sissetulekuta. Ma saan aru parteipoliitika loogikast – erakondliku distsipliini vajadusest, see on parteipoliitika selgroog, aga mul on kahju igaühest, kes ei julge jääda iseendaks, tunneb ennast ära kasutatuna ja kõrvale heidetuna. Sõltumatud astuvad ise kõrvale, kui ei soovi jätkata. Sõltumatud teevad oma otsused ise.
Presidendikampaania ajal ütlesid poliittehnoloogid ja PR-inimesed, et jooksed peaga vastu seina, et lootus valituks saada on väga väike. Ja ikkagi otsustasin ma kandideerida. Teades, et võin olla järgmisel päeval pärast valimisi töötu. Ma tegin seda, sest minu jaoks oli see õige asi teha, sest ma uskusin endasse. Ma teadsin, et ma leian tööd, võib olla mitte kõige huvitavamat tööd ja kindlasti mitte nii hästi tasustatud, kui ministri töö. Aga ma teadsin, et leian tööd ja rakendust. Teadsin, et ma saan endaga hakkama. Ja see on erakordne teadmine. See ongi sõltumatus – võimalus ja juklgus käituda vastavalt oma südamehäälele ja südametunnistusele.
Ma olen veendunud, et igal naisel peab olema endal õigus otsustad, millisel tasemele ja mismoodi ta soovib ühiskonnaelus ja poliitikas kaasa lüüa. Poliitikas – selle sõna kõige laiemas tähenduses. Minu jaoks ei tähenda see ainult erakondlikku kuuluvust ja erakondlikku tegevust. Ma leian, et poliitikas saab kaasa rääkida ka kodanikuühiskonna kaudu. Poliitikat saab mõjutada ka üksikisikuna. Oluline on see, et oleks mida öelda ning oleks soov ja julgus midagi öelda.
Olen otsustanud, et ma ei kandideeri kohalikel valimistel, aga see ei tähenda, et ma ei räägi kaasa teemadel, mis olid mulle olulised presidendikampaania ajal ja on jätkuvalt olulised – naised, võrdõiguslikkus, lapsed, integratsioon. Ma ei ole kuskile kadunud ega kavatse kaduda. Minu jaoks on väga oluline, et saan jagada oma mõtteid – täna siin Kongressil, eile – Ahtme Gümnaasiumis, üleeile Kõrgematel Riigikaitsekursustel, aga ka meedias ja sotsiaalmeedias.
Miks? Sest mulle läheb korda, mis Eestis toimub, sest mulle läheb korda, milline saab olema minu ja meie kõigi tütarde ja tütretütarde elu. Ma jugustan meid kõiki rääkima kaasa Eesti elu ja tulvikku puudutavatel teemadel, just siis ja selliselt nagu peame ise õigeks ja vajalikuks. Teeme seda. Sest kui meie ei räägi täna, siis meie tütred ei räägi homme ja tütretütred – ülehomme.
Muidugi oleks väga tore näha rohkem naisi Riigikogus, valitsuses, erakondade juhtkondades, kohalikes omavalitsustes, aga see ei tohi muutuda kinnisideeks – kohustuseks, mis sunnitakse peale. Jah, me peame toetama ja julgustama naisi, kes soovivad tegeleda poliitikaga, aga me ei tohi muuta kedagi oma soovide pantvangiks.
Ma ei kuulu ühtegi orgnisatsiooni. Samas olen ma tundnud väga tugevat toetust naisorganisatsioonide poolt. Olen näinud ja imetlenud, kuidas tegutsevad Rotary naised, Teenäitajad, Naiskodukaitsjad, EENA’kad. Mõnedega neist on mul olnud rõõm ja au koostööd teha, mõnedega loodan tulevikus koostööd teha. Ma usun naiste võrgustikesse ja usun eeskujudesse. Ma ei ole kohanud ühtegi naist, kellelt ei oleks midagi õppida – enamuses head või kellega ei oleks huvitav rääkida.
Mulle on väga kallid tunnustused, mida olen saanud just naistelt. Kandsin suure uhkusega Aasta Naise kaelaehet, mida enne mind olid kandnud Reet Aus, Katri Raik, Anna Levandi, Tiia-Ester Loitme ja veel 18 erakordset naist ja mida sellel aastal kannab Helle Särgava. Helle, palju õnne!
Lubage veelkod tsiteerida Johanna Sild-Rebast:
Ja ette tooma oma soovisid ja maksma panema ei pea mitte üksikisik, korraldamata ja organiseerimata kogu, kellel seljatuge ei ole, mille peale ennast toetada, vaid kindlalt organiseeritud, üle kogu maa organiseeritud kogu.
Seda naiste organisatsioonid ja Eestimaa Naiste Kongress ongi. Ning igaüks meist saab olla seesama tugi, millele saab toetuda; tugi, millest saab jõudu; tugi, millest saab enesekindlust, kui oma jõust ja enesekindlusest jääb puudu.
Samas ma ei arva, et naised peavad toetama või valima ainult naisi. Aga ma arvan, et naised ei tohi naeruvääristada teisi naisi. See on alandav ja see on solvav. See on põhimõtte ja eneseväärikuse küsimus. Toon ühe väga isikliku näite. Mulle läksid presidendikampaania ajal väga hinge ühe naise sõnad, kellest seni pidasin lugu ja kellega olin mitmel korral tööalaselt kokku puutunud.
Vastates ühe ajalehe, mitte kollase kirjanduse, vaid päevapoliitilise ajalehe küsimusele, mida ta arvab Marina Kaljurannast kui presidendikandidaadist, ütles see naine järgmist:
Ma ei oska öelda missugune ta on. Täna ma lugesin seda, et ta küsib isegi peaministri käest, kas ta tohib käekotti kanda. Mulle tundub see natuke imelikuna, kui ta tahab võtta sellise tõsise positsiooni.
Lugesin ja ei uskunud oma silmi. Ma ei osanud siis ega oska ka praegu muud öelda, kui parafraseerida tuntud raadiosaated – Halloo, Kosmos!
Kui ei ole midagi sisulist öelda minu tegude, sõnade, vaadete kohta, siis ei ole õige joosta kaasa ilkujatega. See on lati alt läbi jooksmine.
Me keegi ei pea toetama naisi ainult sellepärast, et oleme naised, aga me peame jääma väärikateks ja lugupidavaks kõigi suhtes, sest me oleme naised.
Head kuulajad,
ma tahaksin ette lugeda veel ühe lõigu Johanna Sild-Rebase sõnavõtust:
Igal pool peame meie nüüd naist nägema, ka juhtivatel kohtadel, sest olgugi, et meie naiste üleüldine edenemise aeg lühike on olnud, on meil siiski tublisid naisi, kes julgelt võivad meestega külg külje kõrval töötada.
Nähkem ja julgustagem naisi, rääkigem ausalt ja keerutamata ka kõige keerulisematel teemadel, rõõmustagem naiste edusammude üle ja olgem toeks, kui keegi meist vajab tuge.
Ameerika Ühendriikide endisele presidendile John F Kennedy’le kuuluvad järgmised sõnad – kõik emad tahavad, et nende pojad olesid presidendid ja mitte ükski ema ei taha, et tema poeg oleks poliitik.
Mina tahan, et minu tütar oleks poliitik, kui tema seda tahab. Või õigemini – ma tahan, et meie kõigi tütred, kes ise seda tahavad, oleksid poliitikud.
Elagu naised poliitikas!
Elagu Eestimaa naised!
Tänan tähelepanu eest!
Marina Kaljurand
03.03.2017
Eestimaa VII Naiste Kongress