Nädalavahetusel läbisin Naiskodukaitse esmaabi kursuse ja sain tunnistuse. Aitäh koolitajatele – Andriale, Jaanikale ja Tõnule! Ja aitäh Naiskodukaitse Rapla ringkond, et lubasite mul selle kursuse koos teiega läbi teha 
Ühelt poolt on esmaabi midagi täiesti igapäevast – oleme ju kõik plaasterdanud oma lapsi või alandanud nende palavikku. Samas on esmaabi andmises ka midagi hirmutavat – kui paljud mittemeedikud julgevad anda kannatanule esmaabi?
Läksin kursusele kolme eesmärgiga; esiteks: tuletada meelde õpitut – olen läbinud esmaabi koolituse kolmel korral; teiseks: õppida juurde; kolmandaks: saada juurde enesekindlust ning julgust, et vajadusel kannatanule abi osutada, on siis kannatanuks pereliige või keegi võõras.
Mulle meeldis koolitus väga – selles oli teooriat ja praktikat. Just viimane oli eriti kasulik. Lavastasime einevaid situatsioone, olime kordamööda kannatanud, esmaabi andjad ja vaatlejad. Seda kõike koolitajate heatahtliku, aga nõudliku pilgu all. Mulle meeldis kõige rohkem see, et esimese päeva rahmeldavast-kõhklevast-tõmblevast-sabistavast pundist arenesime teise päeva lõpuks targemateks rahulikumateks, enesekindlamateks ja operatiivsemalt tegutsevateks esmaabi andjateks.
Mul ei ole seni kordagi olnud vajadust anda esmaabi võõrale inimesele. Aga me keegi ei tea, millal see vajadus võib tekkida. Pärast koolitust olen ma kindlasti palju targem ja julgem. Ja mul on väga hea meel teada, et nädalavahetusega lisandus 10 naiskodukaitsjat, kes tunnevad ja mõtlevad samamoodi.
Soovitan kõigil, ka neil, kes ei kuulu NKK ridadesse, esmaabi koolituse läbi teha.
Mis edasi? Eelmisel nädalal registreerusin Siilile. Siilini on jäänud vähem kui 4 kuud.