Lugupeetud Eesti Juudi Kogukonna esinaine Alla Jakobson
Head kuulajad
Kõigepealt tagaksin ma tänada teid võimaluse eest jagada tänasel pidulikul päeval teiega oma mõtteid. See on mulle väga suur au ning väga meeldiv ülesanne.
100 + 70 + 30 on sümboolne numbrikombinatsioon, mis oleks olnud võinud olla teistsugune, kui ajalugu oleks olnud teistsugune. Aga juhtus nii, et Iisrael ei saanud tunnustada Eestit enne II maailmasõda, sest IisraeliRiik ei olnud veel välja kuulutatud ja Eesti ei saanud tunnustada Iisraeli 1948. aastal, sest Eesti Vabariik ei olnud vaba. Nii algaski meie riikide vaheline ametlik suhtlemine diplomaatiliste suhete sõlmimisega 1992. aasta alguses ehk 26 aastat tagasi.
Tänasel konverentsil on esinenud mitmed ametis olevadametiisikud – Eesti Juudi kogukonna esinaine, Eesti Vabariigi peaminister, Iisraeli Riigi suursaadik, Eesti pearabi. Endise välisministrina ja endise suursaadikuna Iisraelis tahaksin ma rääkida vähem ametlikult ja isiklikumalt. Tahaksin jagada oma isiklikke kogemusi ja meenutusi, seda, mida olen õppinud, kogenud ja mida kunagi ei unusta.
Mul oli au olla Eesti suursaadik Iisraelis aastatel 2004-2006. Ma ei elanud Tel Avivis, Eestil ei olnud siis veel püsivat saatkonda, olin niiöelda mitteresideeruv suursaadik ja külastasin Iisraeli regulaarselt – 4-5 korda aastas. Ma olen esindanud Eestit kuues riigis ja iga kord enne volikirjade üleandmist olen ma lugenud nende riikide suurkujude memuaare. Ma usun, et memuaaridest saab palju isiklikumat, aga ka laiemat informatsiooni iga riigi kohta. Lihtsalt tuleb valida, kelle memuaare lugeda. Enne volikirjade üleandmist President MosheKatsavilelugesin ma erakordse poliitiku, suursaadiku, välisministri ja peaministri, erakordse naise – GoldaMeir’i raamatut “Minu elu”.
Saatesõnas kirjutas GoldaMeir järgmist: “Ma ei ole kunagi pidanud päevikuid, samuti ei ole mulle kunagi eriti meeldinud kirju kirjutada, ning kindlasti ei ei arvanud ma, et panen paberile oma eluloo. Kuid nüüd, lootuses, et selle raamatu lugejad õpivad ehk pisut rohkem tundma ja mõistma Iisraeli, sionismi ja juudi rahvast, jutustasin ma mõnedest meestest ja naistest, keda olen tundnud, paikadest, mida olen näinud, ja ennekõike neist uskumatutest sündmustest, millest ma olen osa võtnud.”
Mul oli õnne kohtuda väga eriliste inimestega ning osaleda väga erilistel sündmustel. Lubage mul meenutada mõnda neist.
Minu ukseks Iisraeli ja juutide ajalukku oli Elhonen Saks. Kohtusime temaga korduvalt, ikka Teaduste Akadeemia kohvik-sööklas. Võtsime suppi ja Elhonen Saks rääkis ja mina kuulasin. Võisin teda lõputult kuulata ja tema oli valmis jutustama. Mul oli au kirjutada eessõna Elhonen Saksa raamatule. See oli aastal 2005 – äsja oli eesti saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Tsiteerin ühte lõiku: „Mida olulist saab lisada Eesti Euroopa Liidu ja Iisraeli suhetele? Ma ei usu, et midagi enneolematult suurt või geniaalset. Kuid me toome endaga Euroopa Liitu kaasa oma eelarvamusteta suhtumise Iisraelisse, heatahtliku soovi mõista piirkonnas toimuvat ja sõbralikkuse. Usun, et seda ei olegi nii vähe.“
Millised on Eesti ja Iisraeli suhted täna? Me oleme partnerid, kes jagavad samu väärtusi ja arusaamu. Me oleme sõbrad, kelle kultuurisuhted on tihedamad, kui kunagi varem ning turism aktiivsem kui kunagi varem. Me oleme äripartnerid, kes edendavad koos vaba turumajandust. Me oleme innovaatilised riigid, kes panustavad infotehnoloogiaarengusse ning küberjulgeolekusse. Vahemärkusena on mul väga hea meel öelda, et alates eelmisest aastast olen Heebrea Ülikooli küberkeskuse nõukogu liige. Nii et minu isiklik side Iisraeliga jätkub.
Me oleme uhked oma riikide üle ja saame aru, et riiklus ja iseseisvus, nagu ka demokraatia, ei ole iseenesest mõistetavad, vaid neid tuleb iga päev hoida, kaitsta ja arendada. Me teeme kõik selleks, at anda oma lastele ja lastelastele üle riik, mis on veel parem, kaitstum ja turvalisem. Ja seda ei olegi nii vähe.
Täna tahaksin ma rääkida ka Eesti Juudi Kogukonnast. Suhted Kogukonnagaon olnud erilised ja selle eest tahaksin ma tänada ja tunnustada erakordseid naisi, kes on Juudi Kogukonda erinevatel aegadel juhtinud – Cilja Laudi ja Alla Jakobsoni. Koos oleme rõõmustanud Juudi Kogukonna edusammude üle, Juudi Kooli ja lasteaia üle, koos oleme süüdanud Hannuka küünlad, ning koos oleme seisnud vastu pahatahtlikkusele ja provokatsioonidele. Uskuge mind, neid on olnud, kes on tahtnud ässitada Juudi Kogukonda Eesti riigi vastu ja Eesti riiki juutide vastu. Teie tarkus, tasakaalukus ning diplomaatilised oskused on olnud väga vajalikud ning asendamatud. Olen uhke, et oleme koos esindanud Eestit ja jään alatiseks meenutama, millise uhkusega tavatses Cilja öelda, et Eesti on riik, kus Juudi Kogukond, Juudi Kool ja Sünagoog ei vaja täiendavat kaitset, sest Eesti on riik, kus suhtutakse juutidesse austuse ja lugupidamisega. Armsad Cilja ja Alla, suur tänu teile ning kõigile Juudi Kogukonna liikmetele.
Eesti ja Iisraeli rahvast ühendab loomulik soovmäletada minevikku, oskus naerda läbi pisarate ning lõpmatu vajadus laulda.
GoldaMeir on öelnud, et “need, kes ei oska kurvastada kogu südamest, ei oska ka naerda kogu südamest.” Need sõnad meenusid, kui külastasin uut YadVashemi ekspositsiooni, mis algab suure sildiga „Klooga“ ning pika pimeda koridoriga, kus on välja pandud Klooga surmalaagrist leitud isiklikud esemed – kammid, märkmikud, mänguasjad. Need on asjad, mis säilisid põrgutules ning jäid meenutama hukkunud omanikke. Ma vaatasin seda sünget koridori ja mõtlesin, kui palju julgust ja otsustavust oli vaja Eesti ajaloolastel, kes vastasid YadVashemi palvele ja andsid holocausti muuseumile originaalesemed, arhivaalid, mis leiti Kloogalt ja mis nüüd on välja pandud YadVashemi avasaali. Ma olen kindel, et nad teadsid, et need eksponaadid tõmbavad tähelepanu Kloogale ja Eestile – negatiivset tähelepanu, võib-olla isegi ebaproportsionaalset tähelepanu. Ja ometigi nad kinkisid need originaaleksponaadid YadVashemile, sest nad olid kindlad, et see on õige tegu, et Klooga on osa juutide traagilisest ajaloost ning sellisena peab ta jõudma nende kodumaale. Hinnakem seda ning tunnustagem seda, nagu seda on tunnustanud YadVashemi muuseum. Mitmed teised riigid ei julgenud seda teha, mitmed riigid ei teinudki seda.
27. jaanuaril 2005. aastal oli mul au saata President Rüütlit holocausti mälestusüritusel endises Auschwitz’i koonduslaagris. Sellel päeval 60 aastat tagasi vabastati Auschwitz’i laager nõukogude vägede poolt. Oli väga külm päev, miinus 20 kraadi, seisime õues ja kuulasime sõnavõtte. Kõnelejate seas oli riigijuhte ja koonduslaagri põrgust pääsenuid. Valitses jääkülm haudvaikus, aga külma ei märgatud. Meie delegatsiooni kõrval seisis Iisraeli välisministeeriumi delegatsioon ja mingil hetkel märkasin, et nad lõdisevad külmast. Meil oli kaasas väike pudel konjakiga, külma vastu, nii et pakkusime soojarohtu iisraellastele. Nad võtsid tänuga vastu ja üks neist ütles naljaga pooleks: „Kui sümboolne – eestlased aitavad Auschwitzis juute“. See oli öeldud valuga ja naeruga läbi pisarate ning mulle meenusid jälle GoldaMeiri sõnad – need, kes ei oska kurvastada kogu südamest, ei oska ka naerda kogu südamest. Oleme hiljem seda seika meenutanud, kui oleme juutidest sõpradega kokku saanud ning oleme möönnud, et õnneks ei ole traagiline ajalugu hävitanud meie rahvaste huumorimeelt.
27. aasta alguses külastasin Iisraeli välisministrina. Eesti suursaadik oli siis Malle Talvet-Mustonen. Kohtusin mitmete ametiisikutega, ka peaminister Netanyahuga. Sama visiidi ajal kohtusin ka Palestiina juhi MahmoudAbbasiga. Need mõlemad kohtumised on unustamatud. Mõlemal kohtumisel rääkisime tulevikust – tulevikust ilma sõja ja vägivallata. Ning mõlemal kohtumisel kuulsin palju süüdistusi ja adusin sügavat lugupidamise ning usalduse puudumist teineteise vastu.
Pärast kohtumist MahmoudAbbasi ja BenjaminNetanyahuga kohtusin naiste organisatsiooniga Naised Rahu Eest – WomenWagePeace.Välisministrina püüdsin alati kohtuda naistega, sest ma usun naistesse ja naiste organisatsioonidesse. Selle organisatsiooni sümbol on helesinine pael, samasugune nagu Iisraeli lipul ja missiooniks on rahu – selline rahu, mis on sätestatud lepingus ning mis ei röövi elusid – ei iisraeli emade lastelt, ega palestiina emade lastelt, ei usklikelt ega ateistidelt, ei kibutsi ega asunduste peredelt, ei linna- ega maainimestelt. Need naised usuvad, et rahu ei ole utoopia, vaid vundament, millele saavad rajada oma elu mõlemad rahvad, elades üksteise kõrval – rahus ja julgeolekus. Ma usun naiste jõusse ja eriti – emade (ning vanaemade) jõusse. Ma soovin nendele naistele edu ja loodan kohtuda siis, kui nad on saavutanud oma eesmärgi – kui Lähis-Idas valitseb rahu ning nende pojad ja tütred ei hukku vaenutegevuse läbi. Ma olen kindel, et selline aeg saabub, sest tulevikku tuleb vaadata optimistlikult. Muidu ei ole elul mõtet.
Tahaksin veelkord meenutada GoldaMeir’i. 1963. aastal kohtus ta USA presidendi J.F. Kennedyga, kellega rääkis pikalt Iisraeli riigi ja juudi rahva ajaloost. Muu hulgas ütles ta, et näeb müüril oma silmade ees tulikirja: „Hoidke oma iseseivust, sest seekord võite selle kaotada igaveseks. Kui see peaks juhtuma, siis läheb minu sugupõlv ajalikku kui generatsioon, kes taastas Iisraeli iseseisvuse, kuid ei osanud seda kaitsta.“ Need sõnad ütles GoldaMeir 55 aastat tagasi. Iisraeli riik oli siis juba olemas, Eesti taasiseseisvumiseni jäi veel ligi 30 aastat. Täna seisame me ja jääme seisma kõrvuti – võrdsete partneritena ja heade sõpradena. Rõõmustagem selle üle!
Elagu Eesti! Elagu eesti Juudi Kogukond! AmYisraelChaim!