Toidutare ja Õhtulehe kokandussaade “Poliitköök” tundis end Eesti Sotsiaaldemokraatliku erakonna teise numbri Marina Kaljuranna kõrval köögis nagu lemmiktädi või ammuse sõbranna juures külas: juttu jätkub kauemaks igatsorti huvitavatest teemadest ning ise midagi tegema ei pea. Ja süüa saab palju ning see viib keele alla.
Marina mõjub nagu soe tuulebriis, mis paitab. Sa tunned end kohe veidi paremini, sest tal on miski imepärane aura, mis lohutab ning julgustab. Samas ei tee ta mingil määral nägu, nagu oleks supernaine – poodi minnes uurib ta minu käest, mis ikkagi selles nimistus oli, mille ta eile saatis. Me teeme küll täna tema firmarooga, ent iga kord tuleb see veidi teistmoodi, kuna lemmiktoitudel pole kindlaid retsepte. Et aga meil on siiski vaja täpne retsept kirja panna, oli ta eelmisel päeval saatnud mulle nimekirja vajaminevatest asjadest.
See, et Marinal on eriline aura, saab kinnitust ka poes liikudes. Inimesed jäävad meile naeratades otsa vaatama. Üks Kaubamaja Toidumaailma kaubaladustajaid tuleb meile rõõmsa näoga tere ütlema – mitte mulle, kes ma küll juba seal üsna tuntud olen oma “Poliitköögi”-kaameratega, aga Marinale. Hiljem kuulen, et ta nägi seda noormeest esimest korda.
Ka meie kokkamise ajal tekib vaat et ainsana ümberringi sõõr inimestest, kes vaikse naeratuse saatel meie juttu kuulavad. Ma ei saa seda neile pahaks panna, sest Marina on väga köitev isiksus.