Olen viimastel nädalatel jälginud Eestis toimuvat arutelu idufirmade
üle ja see pole julgustav ega tulevikku vaatav. Otse vastupidi –
murelikuks tegev, kirjutab Euroopa Parlamendis idufirmade
toetusrühmaga liitunud sotsiaaldemokraat Marina Kaljurand Äripäevas.
Endise diplomaadi ja välisministrina tean, kui tähtis on igale riigile
rahvusvahelised edulood, mis tõmbavad tähelepanu, aitavad ligi
meelitada investeeringuid ja turiste. See on põhjus, miks olen kõigis
oma varasemates ametites püüdnud toetada Eesti ettevõtteid ja
iduettevõtteid – alustades saatkonnas toimuvatest promoüritustest ja
lõpetades äridelegatsioonide juhtimisega.
Ühes liigas Ränioru ja Iisraeliga
Eesti edulugu on olnud e-riik, tänu millele me oleme maailmas kümneid
kordi nähtavamad kui meie 1,3miljoniline rahvaarv seda eeldab. Üks osa
meie aastatega ehitatud e-Eesti eduloost on idufirmad, mida meil
tegutseb praegu Startup Estonia andmetel aktiivselt suurusjärgus 650.
Ehk iga 100 000 elaniku kohta tuleb üle viie tegusa idufirma, per
capita teeb see Eesti võrreldavaks maailma tehnoloogiasektori liidrite
Silicon Valley ja Iisraeliga.
Iga arukas valitsus toetab ettevõtlust ehk piltlikult öeldes kastab
seda õunapuud, mis kasvab. Ent jälgides Eestis toimuvat, tundub mulle
järjest enam, et paremal juhul on Jüri Ratase valitsus idufirmade
suhtes ükskõikne, kohati aga tekib mure, et idufirmadest hakatakse
kujundama osa Eesti inimeste silmis vaenlast. Kuidas muidu mõista
IT-ministri avalikke rünnakuid idufirmade suhtes ning Eesti tuntuimate
idufirmade juhtide kurtmist, et uus IT-minister pole kordagi kellegagi
neist isegi suhelnud.
Suhtumine idufirmadesse meenutab seda, kuidas juba aastaid varemgi on
ühes osas ühiskonnas teadlikult tekitatud tunnet, et kui Eestil või
mõnel osal Eesti ühiskonnast läheb hästi, siis tuleb see kellegi teise
arvel. Või et vähemalt on keegi teine nende edulugude võrra vaesemaks
jäänud või ära unustatud. Nii proovis Keskerakond aastaid oma
toetajaid veenda, et Eesti e-teenustel, näiteks ainulaadsetel
e-valimistel, põhinev rahvusvaheline edulugu on neilt midagi ära
võtnud. Või et inimest, kes eelistab valida valimisjaoskonnas, ei
väärtustata ning elu läheb temast mööda.
Loogiline on, et e-Eesti või ühe uue majandusvaldkonna kiire areng on
kogu ühiskonna huvides ja peab tooma majanduslikku kasu kõigile meie
inimestele. See pole aga võimalik, kui poliitikud külvavad umbusku
iduettevõtjate suhtes.
Elu on tõestanud, et edukad on need ühiskonnad, nagu Põhjamaad, kus
juhindutakse arusaamisest, et kui kellelgi läheb hästi, siis võidavad
sellest kõik. Idufirmad (nagu ka e-valimised, e-maksuamet, e-kool,
juhilubade taotlemine internetis jne) ei võta kelleltki midagi ära.
Vastupidi – idufirmad annavad tööd, hoiavad Eesti mainet ning
panustavad seeläbi kaudselt ka Eesti julgeolekusse. Kusjuures nad
teevad seda nii Eestis, Euroopas kui ka USAs. Tegutseb ju osa neist
nii Euroopas kui ka USAs, kus asub idufirmade pealinnana tuntud
Räniorg ning mis on Eesti julgeoleku tagamisel võtmetähtsusega.
Globaalsete nomaadide panus
Idufirmades töötas maksuameti andmetel eelmises kvartalis ligi 5300
töötajat ning maksudena laekus nendelt riigieelarvesse 20 miljonit
eurot. See tähendab, et mistahes rahvusest need töötajad ka pole,
nende keskmisest kõrgema palga pealt makstakse sotsiaalmaksu ja
tulumaksu. See tähendab, et Pipedrive’i või TransferWise’i töötajad
osalevad praeguste Eesti pensionite tasumisel, rahastavad haiglaid,
panustavad õpetajatele ja politseinikele palga maksmisesse. Idufirmad
toetavad Eesti haridust ja teadust, olgu selleks 3D-printerite
kinkimine koolidele või teaduse lisarahastamine.
Mida nad vastu tahavad? Kuna idufirmade ärimudel rajaneb väga kiirel
kasvul, siis erinevad nad traditsioonilisest piimatööstusest või
meediakontsernist ning võivad kohati vajada eripärast õigusandlikku
keskkonda. Kui Eesti majanduskasv on viimastel aastatel olnud
ümmarguselt 2-3%, siis idufirmad on kasvanud keskmiselt 30% aastas ehk
üldisest majandusest kümme korda kiiremini.
Välistööjõuks avatud
Teiseks eripäraks on rohkearvulise välistööjõu kasutamine. Idufirmades
töötavad IT-spetsialistid, keda võib naljaga pooleks nimetada
rahvusvahelisteks IT -nomaadideks.
Reeglina on nad kõrgelt haritud ja hästi tasustatud ning rändavad
töökohti paari aasta tagant vahetades riikide vahel. Ja kui mõni
peakski soovima Eestisse alaliselt elama jääda, peaksime olema
õnnelikud, arvestades meie rahvaarvu suurust ja demograafilist
tulevikuväljavaadet.
Igati mõistlik on arvestada seda tüüpi tööjõu eripäraga ning kohendada
reegleid nii, et oleme avatud seaduslikult Eestisse tulevale tööjõule,
sealhulgas idufirmadesse värvatud välistöötajatele.
Seda kõike võib võtta tüütu probleemina, aga võib võtta ka võimalusena
arendada kogu Eesti ettevõtluskeskkonda. Selle asemel, et külvata
idufirmade suhtes umbusku, loogem neile usaldusväärne tegevuskeskkond.
Liitusin Euroopa Parlamendis idufirmade toetusrühmaga, et aidata ka
seal kaasa Eesti ja kogu Euroopa idufirmadele soodsa kasvukeskkonna
loomisele. Euroopa peab selles valdkonnas taastama USA-le kaotatud
konkurentsivõime.