Ursula von der Leyen pidas oma esimese kõne olukorrast EL-is jätkuva COVID-19 kriisi ajal ja paratamatult mõjutas see kriis tema kõnet kõige enam. Ta markeeris ära kõik Euroopa Liidule olulised teemad ja raputas nagu varrukast kas juba koostatud või töös olevaid seadusi ja strateegiad. Tema kõne oli lausa muusika sotsiaaldemokraadi ja endise välisministri kõrvadele – alustades sotsiaalsetest garantiidest, roheleppest ja võrdsetest võimalustest ning lõpetades transatlantiliste suhete ja Magnitski listiga. Ta isegi nimetas kiillauses idapartnerlust, mida ta muide ei teinud oma esimeses kõnes EP ees suvel 2019. Lisaks suurepärane ja enesekindel esitus kolmes keeles ning spontaanne sõnavahetus paremäärmuslastega inimõiguste ja demokraatia osas.
Ja ometigi jäid mind kummitama paar asja.
Esiteks, õppetunnid, mis Komisjon kriisi algusest õppis ja kuidas kavatsetakse neid vigu nüüd vältida. Von der Leyen ei hoidnud kokku Komisjoni tegevuse kiitmisel kriisiga tegelemisel ja ometigi me mäletame kõik, millises kaoses oli Euroopa Liit täna, kuus kuud tagasi: liikmesriigid sulgesid piire, inimesed ei pääsenud kodumaale, Schengen varises kokku ja ühisturg oli koomas. Paraku näeme ka täna, kui erinevalt käsitlevad riigid tervishoiu riske, piiride sulgemist, lennuliinide avamist. Möönan, et Komisjon on teinud mõistlikke ettepanekuid ühiseks/koordineeritud tegutsemiseks, aga vastuseta on küsimus – kuidas kavatseb Komisjon neid ellu viia, et ei korduks kevadist kaost? Hea juht ei ole mitte see, kes ennast kiidab, vaid see, kes ka tunnistab vigu ja õpib neist.
Teiseks, mida ja kuidas teeb Komisjon noorte heaks, kes kannatavad COVID-19 kriisi ajal kõige rohkem, olgu selleks töökohtade kaotus või katkendlik õpe või noorte programmide kärpimine (näiteks Erasmus +). Komisjoni president on uhke oma programmi üle, mida nimetab „Järgmise põlvkonna EL’iks“ (Next generation EU). Ja ometigi ei kõnelenud ta täna järgmise põlvkonnaga. Jah, oma kõne lõpus tõi ta näite sellest, kuidas liikumispiirangute tõttu pidid Itaalia tüdrukud mängima tennist oma maja katusel. Armas ja liigutav näide, aga oleks tahtnud kuulda, mida ütleb ta Itaalia noortele, kes on täna töötud olukorras, kus noorte tööpuudus Itaalias on ligi 40%. Ma ei tea, kas noored kuulasid von der Leyeni kõnet ja mida nad sellest arvavad. Arvan, et noored väärivad mitte ainult ära kuulamist, vaid ka selget sõnumit, mida teeb Komisjon selleks, et nad saaksid vaadata tulevikku julgelt, ambitsioonikalt ja enesekindlalt. Sest nemad on „järgmine põlvkond“.