„Hirmu paine all“ (State of Terror) ei ole Hillary Clintoni esimene raamat, küll aga esimene kahasse kirjutatud põnevusromaan. Selle romaaniga astus ta oma abikaasa Bill Clintoni kõrvale, kes avaldas paar aastat tagasi põnevusromaani “President on kadunud” (The President is Missing), mille kaasautoriks oli James Patterson.
„Hirmu paine all“ ei ole krimi- või põnevusromaanide tipp, aga on mõnus lugeda ja kohati ka päris põnev. Romaan võiks pakkuda huvi lisaks põnevike lugejatele ka välispoliitika huvilistele ja neile, kes soovivad teada saada, mis ja mismoodi toimub USA administratsiooni telgitagustes, sealhulgas Valge majas ja välisministeeriumis. Võin oma kogemusest öelda, et üht-teist on tõepärast, kuidpäris palju on kui mitte väljamõeldis, siis tugev ilukirjanduslik liialdus.
Romaani puhul on näha autorite väga head koostööd, kus Clinton pakkussüžee ja taustsüsteemi ning Penny– ladusat ja mõnusta kirjastiili. Kohtusin paaril korral Hillary Clintoniga, kui tema oli USA välisminister ja mina Eesti suursaadik Washingtonis. Mulle jäi mulje, et ta armastas ja nautis oma tööd, isegi kui see alguses oli talle suhteliselt võõras. Ei ole kahtlustki, et USA välisministri elus ja töös juhtub kogu aeg midagi huvitavat ja/või põnevat. On ju tegemist maailma ühe mõjuvõimsaima riigi ühe mõjuvõimsaima ametikohaga. Clinton ise on tunnistanud, et talle meeldivad kriminullid ja ta loeb neid palju. Ka Pennyga tutvumise ja ühise romaani üheks tõukeks oli see, et Clinton luges Penny kriminulle ja need meeldisid talle. Nii asusin ka mina huviga lugema Clintoni-Pennypõnevikku. Ja ei pettunud.
Romaan pakkus kõike, mida olin oodanud poliitiliselt põnevikult –äratundmist, patriotism, põnevust, huvitavaid arenguid, vaimukust, aga ka naiivsust ja stereotüüpe.
Äratundmist on palju. Alustades sellest, et romaani peategelane – riigisekretär Ellen Adams – meenutab väga Hillary Clintonit, nii oma välimuselt kui ka lähimate sõprade poolest, kelleks on sõbranna Betsy Jameson (loe: Betsy Johnson Ebeling) ja tütarKatherine (loe: Chelsea). Esimene oli Hillary Clintonil kõige pikemaajalisem ja lähedasem sõbranna, kes suri mõned aastad tagasi ja tütrega on Clintonil tänaseni väga head ning lähedased suhted. Riigisekretär Adams on hoolitsetud ja elegantne naine viiekümnendates (andestame Hillaryle selle väikese ebatäpsuse😊), kellel on “intelligentsed sinised silmad”, kes ei varja oma vanust ja armastab Chardonney veini. Adams sai riigisekretäriks ootamatult kõigile, ka temale endale. Ka Clintoni nimetamine välisministriks oli ootamatu – oli ta ju president Obama peamine rivaal ning ei hoidnud ennast tagasi Obama kritiseerimisel demokraatide valimiskampaania ajal. Ja ometigi oli just president Obama see, kes tegi Clintonile ettepaneku asuda tema administratsiooni võtmekohale – välisministriks. Tuttav on ka see, kuidas riigisekretär Adams peab hakkama likvideerima rahvusvahelist kahju, mida suutis tekitada arrogantne, et mitte öelda rumal endine president Eric Dunn (loe: Donald Trump) ning tema administratsioon. Veelgi enam – Dunni administratsiooni vastutustundetus, lausa kuritegelikkus, andis tegutsemisvõimaluse rahvusvahelisele terroristile ja Adamsi isiklikule verivaenlasele BashirShahile. Just viimane ongi romaani paha tegelane.
Naiivsust on romaanis parasjagu, aga eks see teebki romaani lõbusamaks. Üheks näiteks on seesama sõbranna Betsy, kes kavaldab üle praktiliselt kogu USA administratsiooni, kaasa arvatud sõjaväe ja julgeolekuteenistused ning on asendamatu suhtlemisel teiste riikide juhtidega. Samasse kategooriasse kuulub ka välisministeeriumi nooremametnik Anahita Dahir, kes dešifreerib salapärase numbrikombinatsiooni, murrab läbi Riigidepartemangu seitsmendale korrusele, mis on välisministri korrus ja välisministeeriumi ametnikele ilma VÄGA mõjuva põhjuseta kättesaamatu, saab Adamsi usaldusisikuks ning on üksiti Adamsi poja armuke. Lisaks sellele on Anahita Iraani päritolu ning varjanud (loe: petnud)oma perekondlikku tausta. Päriselus ei ole selline kombinatsioon usutav, aga ma mõistan, miks on romaanis Anahita. Anahita on nende noorte naiste kehastus, keda Hillary Clinton on läbi kogu oma elu inspireerinud ja toetanud ning kellele ta on olnud eeskujuks.
Naiivsuse piiril on ka see, kuidas Adamsi poeg Gil võitleb üksinda terroristidega ja võidab. Kuigi seda võiks lugeda patriotismiks: poeg, kes oli pikalt vangis terroristide käes, kelle vabanemise asjaolud tekitavad küsimusi, kelle tegemistest suurt ei teata ja kes keeldub vastamast oma ema (loe: riigisekretäri) küsimustele, teeb seda kõike patriotismist. Romaan on täis patriotismi. See peegeldub vastu igalt lehelt, eriti Adamsi sisemonoloogides. Elasin Washingtonis kolm aastata, aga mul on ikkagi raske harjuda USA patriotismiga, mis on liiga häälekas ja mida on minu jaoks liiga palju. Nagu filmide lõpukaadrites, kus kangelane – kas sureb või võidab, kus päike – kas tõuseb või loojub ja taustal on suur USA lipp. Aga see on minu subjektiivne probleem.
Mulle meeldib, kuidas romaanis kirjeldatakse riigijuhte ja väliministreid. Mõne tegelaskuju puhul võib aimata, kellest on jutt, kui just mitte nime täpsusega, siis riigi täpsusega. Sest kirjeldused on vaimukad, kuigi kohati ka stereotüüpsed. Briti peaminister, kes ei olnud kõige nutikam ja kelle teadmiste puudumise korvab suursugune päritolu, enesekindel ja ennast väga hästi kontrolliv Kanada (nais)välisminister, kellega Adams jooks meeleldi klaasi Chardonney veini, prantsuse keeles vanduv Prantsuse välisminister ja patroneeriv ning üleolev Saksa välisminister. Meeldib ka see, kuidas autorid liitlased kokku liidavad: kuigi nad kõik on isiksused ja neil võivad olla erinevad huvid, liidab neid soov peatada rahvusvaheline terrorist. Adams kujutleb koostööd päästepaadina, mille peal nad kõik on ja mida ei ole mõtet kõigutada, vähemalt mitte enne, kui eesmärk on saavutatud. Tuleb nõustuda – välispoliitikas maksavad huvid (loe: liidud), mitte sõprus. Kuigi ma ei ütle, et välispoliitikas ei ole sõprust üldse olemas või sõprus üldse ei loeks. Lõppude lõpuks on ka poliitikud inimesed ja riikidevahelised suhted taanduvad tihti inimestevahelistele suhetele.
Huvitav on Iraani kõrgeima usujuhi ajatolla Khosravi tegelaskuju, keda Adams võrdleb Saturni välise ringiga, kes loeb „Väikest Printsi“, kellest saab Adamsi liitlane ning kes räägib mõistulugu kassist ja rotist. Tegelikult oli minu jaoks palju äratundmist võrreldes isiklike kogemustega kohtumistest Iraani juhtidega, ka ajatollaga. Lähis-Ida riikide ajalugu, kultuur ja välispoliitika on minu jaoks alati olnud natuke müstilised – nagu mitmetasandiline ja mitmetahuline hiiglaslik mosaiik, mis tuleb kild killu järel kokku panna. Aga enne tuleb vajalikud killud üles leida – uudistest, raamatutest, lugudest, isiklikust kogemusest.
Vene president Ivanov jääb aga liiga lihtsaks (aga praegusel hetkel võib-olla ei olegi see halb) – tüüpiline alfa isane, kes on valmis tapma tsiviilisikuid, kuid lööb põnnama, kui Adams lubab avalikustada lavastatud pedofiilse sisuga foto Ivanovist ja alaealisest poisist. Ehk – Vene president lööb kartma desinformatsiooni (fakenews), mis ometigi on talle tuttav mängumaa.
Romaanis on ka põnevust, mitte küll Joe Nesbo tasemel, kelle austajaks ma ennast pean, aga ikkagi. Süžees on ootamatuid käike ja üllatusi, paaril korral jõudsin isegi ümber mõelda, kes on “pahad” jakes on “head”.
Raamatu tutvustuses ütleb Penny, et see raamat sündis pikast telefonikõnest, milles Clinton kirjeldas kolme stsenaariumi, mis hoidsid teda välisministrina öösiti ärkvel. Autorite duo valis ühe nendest stsenaariumitest. See tähendab, et on olemas veel kaks stsenaariumi, vähemalt hüpoteetilist. Ning see lubab arvata, et see põnevusromaan ei jää Clinton-Pennytandemil viimaseks.