Juunis tuli kauaoodatud otsus anda Ukrainale EL kandidaatriigi staatus. Ukraina küsis seda märtsi alguses ning oleks pidanud selle ka kohe saama, sest tegemist on poliitilise otsusega ning riigiga, mis sõdib Euroopalike väärtuste ja põhimõtete eest. Selle mõiste kõige otsemas tähenduses. On tõsi, et kui ei oleks sõda, ei oleks Ukrainale kandidaatriigi staatuse andmist isegi arutatud, sest Ukrainal on mitmeid probleeme, alustades korruptsioonist ja lõpetades õigusriigi põhimõtetega. Aga sõda on sõda ja sõja ajal kehtivad teised reeglid. Kahjuks ei olnud EL või õigemini – mõned liikmesriigis – nõus kandidaatriigi staatuse andmisega ning esitasid sõdivale Ukrainale põhjaliku küsimustiku, et hinnata Ukraina valmisolekut. Eks ta natuke naeruväärne on – riik on sõjas, iga päev hukkuvad tsiviilisikud, linnu pommitatakse maatasa ja EL palub täita küsimustiku Hea, et Matti (Matti Maasikas – EL suursaadik Kiievis) ja tema kolleegid aitasid ukrainlastel küsimustele vastata. 😊
Igatahes on kandidaatriigi otsus nüüd tehtud ja õigustatud on küsimus – mis saab edasi? Kuidas pidada läbirääkimisi riigiga, mis sõdib? Kuidas aidata reformidega, kui käib võitlus elu ja surma peale. Need on küsimused, mida küsitakse ja millele tuleb anda vastused. Ja kindlasti tuleb ohjeldada ukrainlaste liiga optimistlikke ootusi – nad said kiirkorras kandidaatriigi staatuse, aga EL liikmeks kiirkorras ei saada. Kõigile kehtivad ühesugused nõudmised, ees ootavad läbirääkimised ja järjekordsed poliitilised otsused. Aga see on tulevik. Täna käib sõda ja oluline on, et Ukraina selle võidaks.
Slava Ukraini!