Täna esineb välisminister Urmas Reinsalu Riigikogus välispoliitilise kõnega. See saab olema praeguse valitsuse esimene välispoliitiline aruanne, mida jälgitakse tähelepanelikult nii Eestis kui välismaal. Esiteks põhjusel, et Jüri Ratase teine valitsus on olnud ametis üle üheksa kuu ja aeg on teha esimesi kokkuvõtteid. Teiseks seepärast, et alates Eesti taasiseseisvumisest ei ole kunagi varem meie välispoliitikas olnud nii palju küsitavaid väljaütlemisi ja segaseid seisukohti.
Olles näinud paarikümne sarnase kõne valmimist võin julgelt väita, et tuleb korralik kõne, kus kõik märksõnad on paigas. Küll aga soovitan tähele panna, kui pikalt ja põhjalikult üksikuid küsimusi käsitletakse. Näiteks seda, kas välisminister julgeb rääkida Eesti-Vene piirilepingutest ja presidendi võimalikust visiidist Moskvasse 9. mail või libiseb Venemaast üldsõnaliselt üle. Mida ütleb välisminister meie peamise liitlase USA viimase aja küsimusi tekitava tegevuse kohta. Kas välisminister peab vajalikuks reageerida Riigikogu saalis Jaak Madissoni järjekordsele välispoliitilisele lapsusele, mis seekord puudutas EKRE-t kritiseerivate suursaadikute tagasikutsumist.
Kõnele järgnev arutelu saab olema kõnest huvitavam isegi Reinsalu puhul, kes on tuntud ebameeldivate küsimuste vältijana ja oma jutu lõputu kordajana. Mida ma ise Reinsalult küsiksin? Kaugele on valmis Eesti välisminister minema USA kiitmisel ning kas välisminister arvab tõesti, et liitlast ei tohi kritiseerida, kui liitlane käitub pehmelt öeldes veidralt? Eesti oli üks esimesi riike, kes kiitis heaks Iraani kindral Soleimani tapmise, samal ajal, kui liitlased tõstatasid väga põhimõttelise küsimuse selle aktsiooni kooskõla kohta rahvusvahelise õigusega. Reinsalu asus ühena esimestest toetama Trumpi Lähis-Ida rahuplaani hoolimata sellest, et see sõlmiti üle palestiinlaste peade, et palestiinlased lükkasid selle kohe tagasi ning praeguseks on seda teravalt kritiseerinud ka Euroopa Liidu välispoliitika kõrge esindaja Josep Borrell. Eesti oli üks esimesi ja väheseid riike, kes sõlmis USA-ga memorandumi 5G turvalisuse (loe: Huawei välistamine) kohta ning liitus Trumpi religioonide vabaduse initsiatiiviga. Miks tormab Eesti kiitma kõike, mida Trumpi administratsioon teeb? Kas see teeb meist paremad liitlased? Kas Eestis on alanud võistlus „Trumpi suurima sõbra“ tiitli pärast?
Küsiksin ka Euroopa Liidu väärtuste kohta. Kuidas hindab välisminister õigusriigi olukorda Poolas ja Ungaris ning miks peab ta nii oluliseks koostööd just nende riikidega? Kas välisminister saab aru, et Eesti liiga agar toetus Ungarile ja Poolale võib lüüa valusalt meie põllumeeste pihta, kui koostatakse järgmist EL eelarvet ning vähendatakse nendele riikidele antavaid toetusi, kes ei täida kõiki õigusriigi põhimõtteid? Millisena näeb välisminister EL tulevikku ning kuidas hindab valitsuskaaslaste soovi „lõhkuda euroliit“ ja „tuua Eestile tagasi suveräänsus“?
Venemaa kohta küsiksin, milline ikkagi on Eesti välispoliitika Vene suunal, kui Eesti riigi nr 1 (president Kaljulaid) kohtub president Putiniga, Eesti riigi nr 2 (Riigikogu spiiker Põlluaas) esitab Venemaale territoriaalseid nõudmisi ja Eesti riigi nr 3 (peaminister Ratase) erakonnal on jõusolev koostöökokkulepe Putini Ühtse Venemaaga? Vahemärkusena selgitan, et rahvusvahelised lepingud ei lõppe ega kao iseenesest. Rahvusvaheline leping on nagu rasedus – see kas on või ei ole. Nii et kuni Keskerakond ei ole konkreetselt informeerinud Ühtset Venemaad soovist koostööleping lõpetada, on see jõus. Segane on seis Eesti kompensatsiooninõuetega nõukogude okupatsiooni eest, mida Reinsalu justiitsministrina väga tugevalt toetas. Kas välisministrina on ta oma meelt muutnud?
Küsiksin ka rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelistel reeglitel põhineva maailmakorra kohta. On väga õige, et see on üks Eesti prioriteete ÜRO Julgeolekunõukogus, sest rahvusvaheline õigus ja rahvusvahelised normid on Eesti-suguse väikese riigi püsimajäämise tagatis. Ka siis, kui mõned riigid otsustavad kokkulepitud reegleid rikkuda, nagu näiteks Venemaa Krimmi okupeerides tegi. See, et mõned riigid rahvusvahelist õigust ei täida, ei muuda seda kehtetuks. Nagu roolijoodikud ei muuda kehtetuks liiklusseadust. Rikkumistele tuleb reageerida – nii oma riigi sees kui rahvusvaheliselt. Püüeldes veel rohkem selle poole, et kõik täidaksid kokkulepitud reegleid. Paraku on Trumpi Lähis-Ida rahuplaani kiitmine Eesti poolt kahepalgeline. See plaan rikub rahvusvahelise õiguse ühte väga olulistpõhimõtet – kokkuleppeid ei tehta üle nende peade, keda kokkulepe puudutab. Aga just seda USA ja Israel tegid. Vaatasin rahuplaani väljakuulutamist CNN-is ja kujutasin ette olukorda, kui mikrofoni taha tulevad meile mittesõbralike riikide X ja Y esindajad ning ütlevad, et leidsid parima lahenduse Eesti riigile ja rahvale. Õõvastav. Kuidas saab Eesti toetada rahuplaani, mis rikub jämedalt rahvusvahelist õigust ning kuidas mõjub see meie mainele ÜRO Julgeolekunõukogus?
Lõpetuseks tahan öelda endistele kolleegidele välisministeeriumis, sealhulgas suursaadikule Soomes Harri Tiidole – valitsused tulevad ja lähevad, välisministeeriumil on paremaid ja kehvemaid ministreid, nagu me mõlemad teame. Aga ma tean ka seda, et te seisate Eesti riigi ja rahva huvide eest nii, nagu oleme seda teinud alates 1991. aastast.
Edu teile!