Paari päeva jooksul pärast Ovaalkabineti “kohtumist” on president Zelensky korduvalt tänanud USA-d ja tuńnustanud president Trumpi isiklikult Ukraina abistamise eest. Zelensky on nõus maavarade lepingut alla kirjutama ja vaherahuga ja rahuläbirääkimistega Trumpi juhtimisel ja kõige muuga, et taastada “usaldus”. See on valus reaalsus. Neelad solvumise alla, hoiad pilgu maas ja teed nagu kästakse. Jääb vaid loota, et kõik need alandused tasuvad ära ja Trump “halastab” Ukrainale (loe: taastab relvaabi, kutsub Ukraina läbirääkimistele, säilitab Ukraina mingitel tingimustel ja mingites piirides ja ei nõua Zelensky tagasiastumist).
Täna esines ka Kanada peaminister Trudeau, vastuseks USA poolt kehtestatud tariifidele. Enesekindel, otsustav, julge. Kutsus Trumpi eesnimepidi, pidas Trumpi otsuseid rumalateks, nimetas Zelenskyt sõbraks ja Putinit vaenlaseks. Trudeaul ja Kanadal ei ole midagi kaotada ega vajadust Trumpi ees lipitseda. Ka see on reaalsus.
Täna öösel paljud ei maga – on oodata Trumpi esinemist Kongressi ees ja uusi “üllatusi”. Mida Trump ütleb? Et USA ei seo ennest NATO artikliga 5 (kollektiivkaitse)? Või et USA algatab lahkumise NATO-st? USA viib välja väed Ida-Euroopast? Või hoopis kogu Euroopast? JD Vance lubas, et ei puudu ka huumor. Hommikul oleme targemad. Tegelikult vahet ei ole, mida Trump ütleb või ütlemata jätab. Ta on reetnud kord ja võib reeta alati uuesti. Peamine sõnum on juba edastatud – Ukraina ja Euroopa julgeolek sõltuvad Euroopast. Pubnkt. Ka see on reaalsus.
Ning kui EL ei suuda Ungari ja Slovakkia tõttu ühiselt tegutseda, siis tuleb luua uus formaat – kuhu kuuluvad KÕIK samameelsed Ukrainat ja Euroopa julgeolekut toetavad riigid, ka Eesti. Et ei korduks Londoni piinlikku momenti, kui laua taga ei olnud Balti riike, kes on küll rahvaarvult ja rikkuselt väikesed, aga per capita panuselt julgeolekusse palju suuremad.