Mul on suur au kõneleda Teie ees Tartu rahu 96. aastapäeval. Lennart Meri nimetas Tartu rahulepingut Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks. See on ilus kujund. Nagu inimesel nii on ka igal riigil oma sünnitunnistus – üksainus ja kordumatu.
Tartu rahuleping tunnistas 1918. aastal sündinud uue riigi – Eesti Vabariigi – elujõudu.
Tartu rahulepingust on palju kirjutatud ning seda on analüüsitud kõige erinevamatest aspektidest – kui õigusakti, kui välislepingut, kui ajaloolist dokumenti. Mina tahaksin täna rääkida Tartu rahulepingust kui omas ajas toimunud protsessist, mille edukusse panustasid nii kaitseväelased, diplomaadid, poliitikud, vabatahtlikud kui ka meie liitlased. Selline vaatenurk muudab toonased sündmused veelgi olulisemaks ja veelgi märgilisemaks, arvestades ka tänapäeva konteksti.
Tartu rahuleping jäädvustas meie võidu Vabadussõjas. Kaasaegsete jaoks oli sõja lõppemine oodatud sündmus. Sõjaseisukord oli alanud juba suure ilmasõja puhkemisega pea 6 aastat varem ning lõpuks saabunud rahul oli inimeste jaoks suur väärtus. Me ei unusta kunagi, et meie iseseisvus sündis sõjas ning et me maksime oma vabaduse eest kallist hinda.
Tartu rahulepinguga määrati kindlaks Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariik tunnustasid vastastikku üksteist. Nõukogude Venemaa tunnustas ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust.
Sellel lepingul oli ka väga põhimõtteline tähendus mõlemale noorele riigile, olles nii Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale esimene rahvusvaheline leping. Lepingul oli tähtsus regioonile laiemalt. Läbirääkimistel osalesid vaatlejatena Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola esindajad. Tartu rahulepingule järgnesid uued läbirääkimised, uued rahulepingud ja uute rahvusriikide sünd endise tsaari Venemaa läänealadel. Kuid kõigi nimetatud lepingute seas jääb Tartu rahuleping esimeseks ja ainulaadseks.
Kõik vaatlejad ei jõudnud tookord sõltumatu riikluse loomiseni. Täna võime tõdeda, et saatus on olnud nende vastu märksa armutum, kui nende suhtes, kes suutsid omariikluse luua. Hinnakem oma võitu Vabadussõjas ja Tartu rahulepingu tähendust ka selles kontekstis.
Kuigi Tartu rahuleping sai sündida ainult tänu meie Kaitseväe ja vabatahtlike, kelle hulgas olid ka koolipoisid, liitlaste ja toetajate võitudele, ei olnud rahulepingu sõlmimine midagi iseenesest mõistetavat. Ühelt poolt puudus rahuläbirääkimiste küsimuses täielik sisepoliitiline konsensus. Veelgi häirivamaks olid rahu küsimuses põhimõttelised erimeelsused meie lähimate liitlastega. Nende samade liitlastega, kelle toetus meile Vabadussõjas oli sageli kriitilise tähtsusega. Need olid julged otsused, mida toona langetati. Ning need otsused osutusid õigeks ainult tänu sellele, et meie rahva valitud juhid langetasid otsuseid Eesti riigi ja rahva huvidest lähtudes.
Ka täna tuleb langetada keerulisi ja mitte alati populaarseid välispoliitilisi otsuseid. Ma loodan, et õigel hetkel jätkub otsustajatel, sealhulgas rahvasaadikutel, riigimehelikkust ja julgust mitte laskuda demagoogiasse ja populaarsuse tagaajamisse, vaid juhinduda Eesti riigi ja rahva huvidest. Ajalugu annab oma õiglase hinnangu, nii nagu ajalugu andis õiglase hinnangu ka Tartu rahulepingu sõlmijatele.
Andnud 2. veebruari esimestel hommikutundidel rahulepingule oma allkirja, olevat Jaan Poska kaaslastele öelnud: “Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva tuleviku saatuse lõplikult.” Kaasaegsete mälestustest võime lugeda, et kui delegatsiooni liikmed 2. veebruari õhtupoolikul Tallinnasse saabusid, paljastasid neid tervitavad inimesed külmast ilmast hoolimata läbirääkijate austuseks pea.
Tartu rahuleping oli ka Eesti diplomaatia esimene tõeliselt suur võit. Meie välisdelegatsioonid olid küll juba varasemalt saavutanud Euroopas Eesti Vabariigi tunnustamise de facto, aga Tartu rahulepingu läbirääkimised olid siiski midagi enamat kui küpsuseksam.
Kahtlemata oli selles erakordselt suur roll meie delegatsiooni juhil Jaan Poskal. Jüri Jaaksoni valitsuse minister Karl Ast on tõdenud, et Jaan Poskata oleks Tartu rahu jäänud sõlmimata. Soome toonane välisminister väitis koguni, et Eesti ei teinud Vabadussõja ajal ühtegi välispoliitilist viga. Olen kindel, et ka selles oli oluline roll just Eesti esimesel välisministril Jaan Poskal, kelle 150. sünniaastapäeva mõned nädalad tagasi tähistasime ning kelle haual Siselinna kalmistul täna hommikul küünlad süütasime.
Minult on vahel küsitud, kas praegused Eesti diplomaadid on ikka sama head, kui olid meie kolleegid Eesti Vabariigi alguses, kas Eesti välisteenistus seisab Eesti huvide eest sama efektiivselt kui seisti 20-ndatel, kas meil on uued poskad, strandmanid ja piibud? Jah, nad on olemas. Nad on veidike muutunud – jalutuskeppide asemel kannavad nad arvuteid ja mobiile, fraki ja torukübarate asemel 21. sajandi ülikondi, mõned ka kleite ja kostüüme, kalligraafilise käekirja on asendanud e-kirjad. Aga muutunud ei ole peamine – armastus ja austus oma kodumaa vastu ning pühendumine Eesti riigi ja rahva teenimisele. Eesti välis- ja julgeolekupoliitilised huvid on kaitstud ning hoitud. Ütlen seda täie vastutustundega – Eesti Vabariigi diplomaadina, suursaadikuna ja välisministrina.
Mu daamid ja härrad!
Meie järjepidevuse hoidmise loo osaks on ka rahulepingu originaaleksemplari lugu. 1940. aasta alguses andis välisministri abi Oskar Öpik kolmele välisministeeriumi noorele ametnikule ülesande vaadata läbi ministeeriumi 20 aasta arhiiv, võtta sealt välja Eesti riigi ajaloo seisukohalt kõige olulisemad originaaldokumendid ja saata need varjule välismaale. Märtsis 1940 jõudsidki Stockholmi saladuskatte all neli kasti dokumentidega. Eestis seejärel võimule tulnud okupatsioonivalitsus käskis kastid Tallinnasse tagasi tuua, mida ka tehti. Ent hiljem selgus, et ühe saadetise pitser oli lahti murtud ja 31 dokumenti olid siiski jõudnud Balti Arhiivi Stockholmis. Teiste seas ka kõige tähtsama välislepingu – Tartu rahulepingu – originaal.
Alates 2002. aastast on Tartu rahuleping tagasi vabas Eestis. Meie riigi sünnitunnistus on seal, kus ta oleks pidanud alati olema – kodumaal. Meie kohus on hoida ja säilitada seda lepingut kui ajaloolist dokumenti, kui meie riikluse ja järjepidevuse kandjat, kui sümbolit, mis ühendab ja liidab meie rahvast, mitte ei vastanda ega lahuta. Ma ei kahtle, et saame sellega hakkama, kõik koos nagu 96 aastata tagasi – kaitseväelased ja kaitseliitlased ja diplomaadid ja vabatahtlikud ja meie liitlased ja vastutustundlikud poliitikud.
Elagu Tartu Rahuleping! Elagu Eesti!