Lugupeetud vallavanem, hea Käru rahvas, head külalised,
Juba 18. aastat järjest korraldab Käru vald 13. juunil küüditamise mälestamise õhtut, millest on saanud ilus traditsioon. Ja juba mitmendat aastat tehakse seda üheskoos Kehtna, Kohila ja Rapla valdadega. Küüditamine puudutas meid kõiki.
Enamikul meist on sugulaste seas keegi, kes pidi 75 aastat tagasi jõu sunnil maha jätma oma kodu ja võtma ette hirmu ja vintsutustega palistatud teekonna teadmatusse. Täna oleme kogunenud neid kõiki meenutama ja mälestama. See on meie ühine päev. Mul on hea meel olla sellel päeval koos teiega ja kõnelda teile. Olen korduvalt rääkinud küüditamise aastapäeva mälestusüritusel välismaal, aga Eestis teen seda esmakordselt. See on mulle suur au.
Küüditamisest teab rääkida iga eesti pere. Viimase sõja käigus kaotasime vangide, hukatute, küüditatute, põgenenute ja ühel või teisel pool rindejoont langenutena iga viienda inimese oma rahvast. Umbes pooltel küüditatutest lõppes elu kaugel kodumaast. Väiksele rahvale on see korvamatu kaotus. Mul on heameel näha siin täna ka palju noori ja lapsi ja et me meenutame oma esivanemaid. Kui süütame täna enne keskööd mälestusküünlad, siis mõtleme kõigile oma kannatanutele, ohvritele ja nende lähedastele. Olgu see meie lugupidamisavaldus neile tuhandetele eestimaalastele ja märgiks, et nad on mõttes meiega. Jäägu meie mälestusküünlad valgustama raudteejaamu varaste hommikutundideni ja meie südameid igavesti.
6 aastat tagasi lugesin juhuslikult internetis Elleni mälestusi. Ma ei tea, kes ta on, ma ei tea, kas Ellen on tema pärisnimi, aga tema meenutused läksid mulle väga hinge ja ma tahaksin jagada neid täna teiega.
Hommikul raputas Jaani kiriku läheduses asuva kortermaja ust tugev koputus ja karm mehehääl hüüdis: “Passikontroll!” 5-aastane Ellen ärkas ema kaisus ega saanud millestki aru. Äkki algas toas meeletu sagimine ja nutt. “Siis istusime veoauto kastis, ema hüüdis taati. Taat aga läks piki inimtühja tänavat, selg kühmus. Vabaduse platsi poole,” meenutab Ellen täna (2010). “Ema ütles, et hüüaksin mina, hüüdsin, tema aga läks – selg ikka kühmus, sellel minu sirgeselgsel taadil…” Nii algas ühe 5-aastase tüdruku esimene pikk reis tundmatusse. See reis kestis 5 aastat, kuid vaid alles täna – enam kui pool sajandit hiljem – soostus Ellen rääkima sellest, mida ta oma lapsepõlvest mäletab.
Ma ei ole sellele varem mõelnud. Kui palju lihtsam oli elada lukustatuna igasuguse valu eest. Rahulik, vaikne olemine koos tillukeste rõõmudega. Otsekui kinnikasvanud tiik. Nüüd on aga tiik üle hakanud ajama ja põhjast tulevad pinnale igasugused asjad. Ma näen jälle öösiti unenägusid, mis mulle üldse ei meeldi. Mida peaksin ma nüüd nendega peale hakkama? Jah, ma olin laps ja mu lapseelu polnud kindlasti nii raske, kui seda oli täiskasvanutel. Mul oli palju sõpru nii laste kui ka täiskasvanud kohalike hulgas. Mind hoiti ja hellitati eestlaste poolt. Aga ka minul olid omad salamured ja hirmud. Panen nüüd esimest korda kirja mõned mälupildid. Need on mu silme ees vilksatamas hakanud ning mu unenägudesse tagasi tulnud ja ma ei tunne end eriti hästi. Võib-olla teeb jagamine enesetunde paremaks?
EESTI…Vahel ma mõtlen Eestile. Ma tean, et mu memm ja taat on seal. Ma kirjutan neile sageli. Nad saadavad meile palju pakke. Kõige rohkem aga tuletan ma meelde ühte suvepäeva. Oleme emaga rannas, ilm on palav. Ema seisab põlvini vees, ta naerab ja ma veel mõtlen, et kui ilus ema mul on. Ta kutsub mind enda juurde, mina aga ei julge, ma kardan. Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis tulevad alati pisarad silma. Äkki ma ei näegi enam mitte kunagi merd…Miks ma küll tookord ei julgenud ema juurde minna! Ja siis ma lohutan ennast ühe salamõttega, mida ma teistele rääkinud pole. Ma nimelt kujutan ette, et praegu ma näen lihtsalt und ja kui ma ärkan, olen jälle kodus Pärnu maanteel ja kõik on korras…
Selline oli killuke Elleni loost. Igal Eesti perel on oma lugu ja oma killuke. Siberiaastad olid raskete kaotuste ajaks. Ja ometi ei kaotanud inimesed lootust ja hoidsid kokku. Samuti ei ole tänane päev ainult mälestamise päev, vaid ka kokku hoidmise ja lootusrikas tulevikku vaatamise päev. Me võime olla uhked oma riigi üle ja selle üle, et mitte kunagi varem ei ole meie riik olnud nii kindel kui praegu. Oleme selle nimel kõik pingutanud. Me elame vabas Eestis, mida paljud küüditamise ohvrid ei jõudnud kahjuks ära oodata. Meil läheb hästi ja meie tulevik on meie endi kätes.
Oleme oma minevikust ka õppust võtnud. Oleme õppinud, et oma riiki ja julgeolekut saame kindlustada ja kaitsta ainult koos liitlastega. Eesti ei ole enam maailmas ja Euroopas üksinda, vaid meil on liitlased ja partnerid, kellega me jagame ühiseid väärtusi. Me kuulume Euroopa Liitu ja NATOsse, mis tähendab meile julgeolekut ja edasiminekut.
Kõikidel ei ole läinud nii hästi nagu meil. Tahaksin täna rääkida krimmitatarlastest. Eestlaste kõrval küüditati Nõukogude režiimi poolt palju teisi rahvaid. Teiste seas küüditati mais 1944. aastal peamiselt Kesk-Aasiasse ka üle 190 000 krimmitatarlase, kes said koju tagasi pöörduda alles 1980ndate lõpus. Pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt on see rahvas taas langenud tagakiusamise ohvriks ja paljud krimmitatarlased on sunnitud taas jätma oma kodud ja asuma mandri-Ukrainasse.
Ka praegu laastavad maailma sõjad ja kriisid ning ligi 60 miljonit inimest on olnud sunnitud kodudest lahkuma. Selle mõtlemapaneva statistika taga peituvad konkreetsed inimesed ja inimlikud tragöödiad. Ma olen uhke, et Eesti ei ole jäänud sõdade suhtes passiivseks pealtvaatajaks, vaid me oleme neid inimesi arenguabi kaudu toetanud. Me ei saa pöörata selga neile, kelle jaoks võime olla viimaseks võimaluseks või lootuseks. Mõni kuu tagasi võis Eesti meedias lugeda Tallinna Ülikoolis IT eriala õppivast 24-aastasest Almonzer Eskandarist, kes tänu headele õpitulemustele pääses Eestisse õppima. See noor mees usub, et ta on elus just tänu sellele, et ta on siin, Eestis.
Ma olen uhke Eesti üle, kes ei pööra selga abivajajatele ega jäta hooleta sõjapõgenikke. Sellisest Eestist unistasime, kui taastasime iseseisvuse. Usun, et ka Ellen oleks sellise Eesti üle uhke.
Lõpetuseks tahaksin veelkord tsiteerida Ellenit. Nende ridadega lõpetas ta oma mälestused: “Täna aga jalutan sageli mere ääres, selle mere ääres, mille järele kunagi kaugel olles igatsesin, käsikäes ühe armsa 5-aastase poisikesega.” Selle poisikese nimi on Erik. Ja ta on saanud oma nime oma vanaisa järgi.
Ma ei tea, kas Ellen on elus. Ma ei tea, kas ta süütab täna mälestusküünla oma Siberis hukkunud ema mälestuseks. Ma ei tea seda. Aga ma tean, et tema lugu elab edasi tema lastes ja lastelastes, nii nagu elavad edasi tuhandete ja tuhandete inimeste lood ja mälestused. Nii nagu elab mälestus kõigist küüditatutest.
Elagu Eesti!