Head eesti keele ja kultuuri edendajad ja eestkõnelejad Eestis ja maailmas!
Lubage mul esmalt tänada teid, eesti keele ja kultuuri saadikuid maailmas, teie pühendumuse eest eesti keele ja kultuuri tutvustamisele ja edendamisele maailma eri paigus.
Ühtlasi tänan kõiki ülemaailmse konverentsi „Eesti keel ja kultuur maailmas“ korraldajaid, eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe nõukogu, Eesti Instituuti, Tartu Ülikooli ning Haridus- ja Teadusministeeriumi.
Eelmisel aastal Paides korraldatud kodanikuühiskonna mõttetalgutel toimus paljude teiste arutelude seas debatt teemal „Eesti tulevikulugu otsimas“, millel osalenud mõtisklesid selle üle, milline peaks olema Eesti 25 aasta pärast. Üks järeldusi selles tulevikku-vaatavas arutelus oli, et ka 25 aasta pärast räägime ja teeme teadust, poliitikat, kultuuri eesti keeles. Leiti, et keel on oluline, sest see on meie, eestlaste, identiteedi alus. Me oleme keelerahvas.
Maailmas arvatakse olevat üle 6000 keele, kuid vaid ligikaudu 200 neist on sedavõrd arenenud, et nendes keeltes saab õppida ülikoolis, teha teadustöid, lugeda ilukirjandust, kasutada arvutitarkvara jne. Sama palju on keeli, mida räägib enam kui miljon kasutajat. Alates 2004. aastast on eesti keele üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest. Selles mõttes on eesti keele positsioon pärsi hea. aastast. Meie keel on meile niivõrd tähtis, et see on kirja pandud põhiseadusesse: § 6 – Eesti riigikeel on eesti keel.
Riigi kohus on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Keele püsimine sõltub suuresti sellest, kuidas suhtuvad sellesse inimesed, kes seda räägivad ja kasutavad. Meie kõigi kohustus on hoida eesti keelt ilusa ja puhtana. Keel ei ole aga mitte ainult pärand, vaid igapäevaseks laialdaseks kasutamiseks ja arendamiseks. Keel kannab edasi identiteeti ja mõttemustreid ning kajastab meie väärtusi.
Eesti keele arengukavas 2011-2017 on kirjas meetmed, mille täitmisesse saab panustada ja panustab ka välisministeerium:
– välismaal olevate eestlaste eesti keele oskuse toetamine;
– eesti keele arendamine võõrkeelte kontekstis ning eesti keele rahvusvahelise esindatuse tagamine.
Meie, kes me hoolime eesti keelest ja kultuurist, ühiseks kindlaks sooviks ja tahteks on, et välismaale elama asunud inimesed ja nende lapsed säilitaksid sideme Eestiga.
Selleks, et meie välismaal sündinud lapsed oleksid Eestiga seotud, et nad saaksid tulla oma isade-emade maale tagasi, on vaja, et nad oskaksid eesti keelt. Eesti keelt on vaja õpetada ka nende laste emadele või isadele, kes pole enne oma elu armastuse leidmist Eestiga seotud olnud. Keeleõpe ei ole pelgalt eesti keele omandamine. See tähendab ka võimalust mingilgi kujul õppida erialaaineid eesti kooli õppekavade alusel.
Nimetan mõned praktilised sammud, mis selle eesmärgi saavutamiseks saaks ja tuleks teha. Mõned sammud saab teha riik, mõned keeleteadlased, aga mõned sõltuvad igast konkreetsest inimesest või perekonnast:
1. Hoiakute muutmine ja eesti keele väärtustamine, et perekondlikus suhtlemises ei loobutaks eesti keelest, et see ei oleks tüütu lisakohustus.
Suursaadikuna olen puutunud kokku paljude väliseestlastega, eelkõige Venemaal, Iisraelis, Soomes, Kanadas ja USA-s ja olen näinud väga erinevat suhtumist eesti keelde ja selle kaudu ka oma juurtesse. Olen näinud teise ja kolmanda põlvkonna väliseestlasi, kes on säilitanud, ma rõhutan – säilitanud selle eesti keele, mida rääkisid nende vanemad ja vanavanemad. Olen kohtunud väliseestlastega, kes pärast paariaastast välismaal elamist räägivad eesti keelt vastumeelselt või isegi püüavad peita oma eesti päritolu. Ma tean, et need on äärmuslikud näited, nende vahele mahuvad tuhanded muud näited ja iga näite taga on konkreetse inimese või perekonna omaenda lugu.
Mulle on alati pakkunud huvi, kuidas on suudetud säilitada eesti keelt, tihti – väga head eesti keelt – läbi mitmete põlvede. Olen seda tihti küsinud ja saanud väga erinevaid vastuseid – kes on trahvinud lapsi võõrkeele rääkimise eest kodus, kes on premeerinud lapsi iga läbi loetud eestikeelse raamatu eest, kes on viinud lapsi igal pühapäeval Eesti kooli ja niimoodi aastaid. Igal perel on oma kogemus. Aga üks, mis ühendab kõiki, kes on andnud keele edasi oma lastele – on suhtumine, pühendumus ja järjekindlus.
2. Keeleõppeprogrammid internetis.
3. Eesti Keele Instituudi toetamine, et koostataks uusi keeleõppija sõnaraamatuid. Positiivne kogemus on „Eesti keele põhisõnavara sõnastik“, mis on valminud Jelena Kallase juhtimisel. Keeleõppija sõnaraamatuid saab kasutada eesti keele õppimiseks nii Eestis kui ka välismaal.
4. Eesti Keele Instituuti toetamine, et põhisõnavara sõnastiku veebiversioon muuta mitmekeelseks. Sellega on juba seotud eesti viipekeele sõnaraamat. Vahendite olemasolul saaks sellele liita vene, saksa, ukraina, läti, leedu, inglise, prantsuse, saksa, soome, araabia, islandi, hiina, urdu jne keele. Sellest sõnastikust tuleks kujundada tõeline e-Eesti värav.
5. Toetada suurte kakskeelsete sõnaraamatute koostamist ja nende veebiversioonide loomist (Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool).
6. Teadustöö ja praktilise keele õppe veelgi parem ühendamine.
7. Edendada eesti keele õpet maailmas igal tasemel alates laste pühapäevakoolidest kuni ülikooli kursuste ja õppekavadeni.Kui mu kolleegid kuulsid, et esinen tänasel konverentsil, siis nad palusid eraldi nimetada Larissa Mukovskajat, kes tegutseb Peterburi ülikooli juures. 2000. aastal pöördus ta Peterburi peakonsulaati, et küsida nõu, kuidas õppida eesti keelt Tartu Ülikoolis. Pärast aastast täiendusõpet Tartus jätkas Larissa tegevust Peterburis ja just tänu tema aktiivsele tegevusele avati Peterburi ülikooli juures eesti keele kabinett.
8. Toetada eesti keel võõrkeelena spetsialistide ettevalmistamist. Neid on vaja nii venekeelsesse kooli Eestis kui ka välismaale.
9. Tagada kõigile eesti keele õppijatele välismaistes ülikoolides võimalus veeta vähemalt ühe semester Eesti kõrgkoolides oma erialastel õpingutel. Olgu nende erialaks siis füüsika, keemia, matemaatika, bioloogia, inseneriteadused, majandus, juura või ka filoloogilised distsipliinid. Siin saab abiks olla ka välisministeerium.
Praegu on üks tähtsamaid tegevusi uue „Eesti keelepoliitika arengukava“ koostamine perioodiks 2018 – 2022 (2024). Välisministeerium saab anda sellesse olulise panuse. Me peame endale selgeks tegema, mida head saab üle võtta peatselt lõppevast arengukavast ja mida tuleb täiendada, lisada või hoopis uutmoodi kavandada. Uus arengukava saab olla edukas, kui kõik ministeeriumid mõtlevad oma rollile nii eesti keele kui ka teiste emakeelte arendamisel ja väärtustamisel ning panustavad aktiivselt arengukava väljatöötamisse.
Diplomaatia on üks neid valdkondi, kus keelel on erakordselt oluline tähendus. Ehkki diplomaatia lingua franca on tänapäeval ennekõike inglise keel, on Eesti diplomaatide hulgas alati hinnatud lisaks võõrkeelte oskusele kauni emakeele valdamist. Igal aastal tunnustab Välisministeerium emakeelepäeval neid diplomaate, kelle kirjutised paistavad silma hea ja mitmekülgse keelekasutuse poolest. Samuti tunnustatakse emakeelsete terminite loojaid. Kas õigem on Gruusia või Georgia, mis on parim emakeelne vaste sõnale ownership (omalus või peremehetunne), silence procedure (vaikiv menetlus) või co-sponsor (vaderdama) või mis on kerksus (resiliance) ja kuidas seda kasutada? Need ja paljud teised sõnad ja terminid on põhjustanud keeletundlike diplomaatide seas elavaid arutelusid.
Eestlus ja eesti kultuur on otseselt seotud keelega. Igal aastal tunnustab Välisministeerium kodanikupäeval rahvadiplomaatia tänukirjaga neid eestlasi ja Eesti sõpru, kes on eestluse hoidmisele ja arendamisele maailmas kaasa aidanud.
Lisaks annab Välisministeerium välja kultuuripreemiaid Eesti kultuuri silmapaistva tutvustamise eest maailmas. Laureaatide hulgas on olnud mainekaid kultuuritegelasi ja ka kirjanikke ning luuletajaid (mõned näited: Imbi Paju, Kristiina Ehin, Kalle Kasemaa). Nad kõik on teinud Eesti tuntumaks, nad on meie visiitkaardiks välismaal.
Üks osa diplomaatiast on kultuuridiplomaatia. Eesti välisesindused korraldavad aastas sadu eesti kultuuri ja keelt edendavaid üritusi üle maailma või osalevad nende korraldamisel.
Meie kultuuri ja ajaloo tähtsündmused pakuvad häid võimalusi eesti keele ja kultuuri tutvustamiseks ja edendamiseks välismaal, aga ka kontakti hoidmiseks Eestiga. Olgu siis tegemist laulu- või tantsupidudega või teiste eesti kultuuri seisukohast oluliste sündmustega. Eesti Vabariigi 100. sünnipäev annab põhjuse Eesti iseolemise üleilmseks tähistamiseks. Seda saame teha asukohamaast sõltumata. See ühendab meid, eesti keele kõnelejaid, üle maailma, kokku ligikaudu 1 miljon.
Koostöös kohalike osaliste, Eesti loovisikute ja ametkondadega korraldatud üritustest saavad osa ka kohalikud kogukonnad. Oleme rõõmuga märganud, et Eesti seltsid on ka ise aktiivsed Eesti kultuuriürituste algatajad ja nende elluviijad. Läbi seltside tegevuse, kuhu eestlaskond kaasab oma kohalikke sõpru, suureneb Eesti sõprade ring. Aga mitte üksnes eestlased ja estofiilid maailmas ei aita Eesti rolli maailmas kasvatada. Lubage mul siinkohal tuua vaid üks näide. Minnesotast Minneapolisest pärit tõlkija Adam Cullen teadis veel 10 aastat tagasi (2006) Eestist vaid nii palju kui Eestist räägiti ülikooli geograafiakursusel. Õppides vahetusüliõpilasena Peterburis vene keelt ja kultuuri sattus ta nädalavahetuseks Eestisse. Selle reisi jooksul jõudis ta äratundmisele, et Eesti on koht, kus ta võiks elada. Ta tuli mõne aja pärast Eestisse tagasi ja hakkas kohe õppima eesti keelt, loobudes n-ö abikeelena inglise keelest. Ta omandas eesti keele, jäi siia elama. Oma bakalaureusetöö kirjutas ta Tallinna linnaosades kasutatavast keelest. Praegu tõlgib ta eesti proosat, luulet ja näidendeid inglise keelde. 2014. aastast on Cullen Eesti Kirjanike Liidu liige. Cullen peab eesti keelt üheks maailma ilusamaks keeleks ja tema sooviks on elada Eestis elu lõpuni.
Seda ilusat Eesti keelt õpetatakse paljudes ülikoolides ja Eesti koolides üle maailmas. Olles Eesti suursaadik Washingtonis, oli mul au avada sealne Eesti kool. Rõõm on näha, et Eesti koolide vastu on huvi maailma eri paigus ning eesti keelt soovivad sageli õppida ka need, kes juba kolmandat-neljandat põlve võõrsil elavad. See kinnitab, et eesti koolid on eesti keele ja meelsuse kandjad ning teie õpetajatena nende edasiandjad.
Austatud kuulajad!
Eesti üks enim tsiteeritud XX sajandi autoreid Anton Hansen Tammsaare on poliitiliselt äreval 1939. aastal tõdenud: „Kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.“
Ei pea olema välispoliitika asjatundja tõdemaks, et ka praegune rahvusvaheline olukord on pinev ning ettearvamatu. Rahvusvaheliste kokkulepete eiramine ja neist jõuline üleastumine on muutnud kogu julgeolekupoliitilist olukorda Euroopas ning pannud üle vaatama ka julgeolekuolukorra Läänemere piirkonnas.
Nüüdisajale on iseloomulik, et tegeleda tuleb korraga mitme kriisiga. Toon siinkohal välja vaid mõned päevakajalised teemad.
1) 23. juunil toimunud Ühendkuningriigi referendum ELi liikmesuse üle. Eesti hea liitlase ja koostööpartneri referendumi tulemus on meie jaoks suur pettumus. Samas austame brittide demokraatlikku valikut.
Meile on oluline Lääne ühtsus ja ühine tegutsemisvõime, seetõttu on Eesti huvides võimalikult tugev suhe Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vahel. Meie jaoks on tähtis, et referendumile ei järgne pikemat poliitilise ebaselguse ja majandusliku ebastabiilsuse perioodi.
Eesti huvi on ära oodata Suurbritannia järgmised sõnumid, et siis ilma liigsete viivitusteta, aga ka liigse ajasurveta teha mõistlikud ja läbikaalutud otsused.
Euroopa Liidu positsioon lahkumiskõnelustel ei tohi olla kantud „ärategemise“ või kättemaksu vaimust. Kõik otsused peavad olema sellised, et koostöö brittidega oleks ka tulevikus võimalik, sest Suurbritannia on ja jääb Eesti ja kogu Euroopa Liidu jaoks oluliseks partneriks ja liitlaseks nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka julgeoleku vallas.
Euroopa Liit peab tegutsema koordineeritult ja hoidma ühtsust. Referendumi järel tekkinud kriisiolukorras on kõige tähtsam, et Euroopa tõestaks taas, et kriisidega suudetakse toime tulla ja suudetakse jääda seejuures ühtseks.
Referendumi tulemus, aga ka mõningad muud viimase aja arvamusnäitajad kinnitavad, et meil ei ole põhjust loorberitel puhata. Peame kuulama ka nende muresid, kes ei ole rahul ning ei tunne end võitjana. Peame üritama leida lahendusi ja veenda, et üheskoos oleme saavutanud palju. Üheskoos oleme tugevamad, eraldi seistes aga nõrgemad ja haavatavamad. Jätkuvalt on oluline kodanike aegsasti kaasata Euroopa Liidu küsimustesse.
Eesti ja teiste Euroopa ettevõtete ja kodanike jaoks ei tähenda referendumi tulemus viivitamatult õiguslikku muutust. See tähendab, et lähiajal ei muutu midagi meie kaasmaalaste staatuses ja õigustes – nad saavad jätkuvalt elada, õppida, töötada nagu seni. Pikemas perspektiivis hakkab eestimaalaste, nagu ka EL kodanike ning elanike staatus sõltuma sellest, kuidas lepitakse kokku EL-UK läbirääkimistel.
2) Endiselt on olukord Ukrainas murettekitav. Me ei saa leppida Euroopa üldist julgeolekukorraldust lõhkuvate tegevustega – Krimmi annekteerimisega ja praeguse olukorraga Ida-Ukrainas. Ukraina püsib kindlalt Euroopa Liidu tähelepanu keskmes. On tähtis, et olukord Ukrainas ei jääks teiste ja hetkel domineerivamate sündmuste varju. Eesti toetab Ukrainat reformide läbiviimisel nii poliitilisel tasandil kui ka arengukoostöös ja me jätkame seda ka tulevikus.
3) Üks aktuaalsetest teemadest on jätkuvalt ka rändekriis. ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) hinnangul on maailma iga 113. elanik põgenik. Igal eelmise aasta päeval jättis oma kodu maha 34 000 inimest ehk keskmiselt tõi iga minut 24 uut põgenikku. Eelmisel aastal taotles Euroopa Liidu liikmesriikidelt varjupaika üle 1,2 miljoni inimese. Need on mõtlemapanevad näitajad, ja iga numbri taga on konkreetne inimene. Viimaste aastate sündmused on ilmekalt kinnitanud, et rändekriisile on võimalik lahendus leida ainult ühiste jõududega ning ka Eesti annab seejuures oma panuse.
Aktuaalsete teemade loendit saaks siinkohal veelgi jätkata.
Eesti julgeoleku- ja välispoliitika üheks tugisambaks on tugevad liitlassuhted, koostöö Euroopa Liidu ja NATO, aga ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ning riikidega. Töötame selle nimel, et olla usaldusväärseks partneriks liitlastele ja teistele meie väärtusi jagavatele riikidele.
Meie julgeolekupoliitika ei lõpe aga 2% sisemajanduse kogutoodangu eraldisega riigikaitseks. Seda ei saa mõõta ainult Eesti pinnal viibivate kaitseväelaste ja liitlaste sõdurite ja relvastuse arvu järgi. Julgeolek on palju laiem mõiste. See hõlmab näiteks energiajulgeolekut, Eestisse tehtud otseinvesteeringuid, meid külastavate turistide hulka, meie kaubavahetust ja väga paljusid teisi valdkondi. Meie laiem julgeolek hõlmab kogu meie globaalset seisundit, rahvusvahelisi suhteid ja meie võimekust tegutseda rahvusvahelisel areenil tõsiseltvõetava koostööpartnerina.
Oleme võtnud eesmärgiks, et Eesti saaks ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks ajavahemikuks 2020–2021. Me soovime osaleda selles otsustusprotsessis, et panustada rahu ja julgeoleku tagamisse maailmas. Käesoleval aastal täidab Eesti nii ÜRO Lastefondi büroo presidendi kui ka ÜRO sotsiaal- ja majandusnõukogu büroo asepresidendi kohustusi. Samuti on Eesti maist novembrini Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistuja. Meie eritähelepanu all on inimõigused internetis, sooline võrdõiguslikkus ja laste õigused.
Töötame tõsiselt ka selle nimel, et meie esimene eesistumine Euroopa Liidus 2018. aasta esimeses pooles võiks kujuneda edukaks. 12 aastat Euroopa Liidu liikmena on õpetanud: kui tahame, et meid kuulataks ja toetataks – kui räägime küsimustest, mis teevad meile muret –, peame olema valmis kuulama ja toetama oma partnereid küsimustes, mis on neile olulised. Nüüd on just see aeg, kus abi oodatakse meilt.
Üks viis üldise julgeoleku suurendamiseks on toetada neid eelkõige meie lähiregioonis, kes meie abi ja toetust küsivad. Aastaid on Eesti arengukoostöö raames toetanud demokraatlikku arengut ja aidanud õigusriigi põhimõtetel toimivat ühiskonda Ukrainas, Gruusias, Moldovas. Samuti peame väga oluliseks jätkata suhete arendamist teiste partnerriikidega, kes ei soovi assotsieeruda Euroopa Liiduga, vaid on huvitatud valdkonnapõhisest koostööst.
Püüame oma kogemustest lähtuvalt arengukoostöö sihtriike toetada näiteks on teiste hulgas seotud naisettevõtluse edendamise, tervishoiusüsteemi e-teenuste arendamise, korruptsioonivastase võimekuse tugevdamise, loome- ja põllumajanduse, digituru ja digitaliseerimise projektide, küberjulgeoleku ning mitmesuguste haridus- ja koolitamisprojektide raames. [2016-2018 on ette nähtud rahastada 43 arengukoostööprojekti kogusummas 2 821 119 eurot.]
Daamid ja härrad!
Tänapäeva diplomaatiale on iseloomulik, et seda ei tee enam mitte üksnes ameti poolest diplomaadid, vaid kõik need, kes riiki ühel või teisel moel esindavad ning riigi ja rahva õiguste ja huvide eest seisavad. Nii on meie julgeoleku kindlustamisel ning huvide edendamisel maailmas ka teil ning eesti keelel ja kultuuril, mille õpetamise ja edasiandmisega igapäevaselt tegelete, väga oluline roll. Mida rohkem on meil neid, kes tunnevad eesti keelt, kultuuri, kirjandust ja ajalugu, seda rohkem on meil neid, kes meid mõistavad. Seda enam on Eestil sõpru. See on ka meie julgeolekugarantii.
Keel on sillaks inimeste ja kultuuride vahel. Tänan teid panuse eest eesti keele ja kultuuri õpetamisel ning soovin väsimatut jaksu teie nii olulises töös nende sildade ehitamisel! Välisministrina võin kinnitada, et välisministeerium ning meie välisesindused on teile jätkuvalt usaldusväärseteks partneriteks ja toetajateks.