Vaatasin ja kuulasin Hillary Clintoni „kaotuskõnet“ ja mõtlesin, kui raske võis see kaotus talle olla ja kui väärikalt ta sellest kaotusest välja tuli.
Sest tegelikult ta ka võitis, võitis enamuse hääletanute häältest. Tänase lõunase seisuga (olen San Franciscos) võitis Clinton 59,626,052 valija hääled (47,7%) ning Donald Trump – 59,427,652 häält (47,5%). See aga tähendas, et Trump sai 279 ja Clinton 228 valijamehe toetuse. Pilt võib veel natuke muutuda, sest mõned osariigid ei ole lõplikke hääli esitanud. Trumpi üldvõitu see ei muuda. USA valimised on üles ehitatud selliselt, et valijad valivad valijamehed ja need omakorda presidendi. Kandidaat, kes võidab osariigis, võidab kõik selle osariigi valijameeste hääled. Muide, ka USA-s on arutatud otsevalimisi, ilma valijameesteta, aga viimati jäi eelnõu 1969. aastal Kongressisse toppama.
Tuhanded Clintoni toetajad ootasid teda eile õhtul ja öösel hotellis Jacob K. Javits konverentsikeskuses. Ta ei tulnud rahva ette ega öelnud midagi ka sotsiaalmeedia vahendusel. Küll aga tuli Clintoni kampaaniajuht John Podesta, kes palus kõigil koju minna ning lubas, et Clinton kõneleb hommikul. Inimesed, kes kogunesid, et tähistada Clintoni võitu, lahkusid pettunute ja nukratena. Ma saan inimlikult Clintonist väga hästi aru. Kuigi talle olid ette valmistatud 2 kõnet – nii võidukõne kui kaotuskõne – ei olnud ta valmis esinema. Ta vajas aega. Ja ta sai selle aja.
Täna hommikul (San Francisco ajas) tuli Clinton koos perega rahva ette ja kõneles. Ta kõneles inimlikult, südamlikult, enesekindlalt, aga oli näha, et ta see oli talle raske, väga raske.
Mulle meeldis väga Clintoni kõne. See oli ühelt poolt kurb ja teiselt poolt inspireeriv, ühel poolt Trumpi võitu tunnistav/tunnustav ja teiselt poolt kutsumas üles ka edaspidi oma põhimõtete eest seisma.
Clinton tunnistas oma kaotust ning kutsus üles suhtuma Donald Trumpi „avatud meelega ning andma talle võimaluse juhtida riiki“. Ta tunnistas, et kaotus oli talle väga valus ja see tunne jääb kauaks. Samas kutsus ta ühiste eesmärkide nimel koos edasi tegutsema, sest siis on „paremad päevad alles ees“.
Eraldi pöördus Clinton naiste, tüdrukute ja noorte poole. Ta ütles, et ta oli väga uhke selle üle, et sai olla naiste eestkõneleja (champion). Seekord ei õnnestunud klaaslage purustada, aga see lagi puruneb „kiiremini kui me arvame.“ Ta ütles, et tüdrukud ei unustaks kunagi, et nad on olulised, tugevad ning väärivad kõiki võimalusi oma unistuse elluviimiseks.
Noortele ütles Clinton, et elu koosnebki õnnestumistest ning tagasilöökidest ning ei tohi lasta ennast sellest heidutada, vaid püüelda oma eesmärkide poole, sest see on seda väärt.
Sellega on kõik peamised presidendivalimiste osalejad kõnelenud. Valimised on lõppenud. Võitja on selgunud. Ja nagu ütles President Obama eile õhtul – homme hommikul tõuseb päike jälle.
Mulle jääb alatiseks mälestuseks foto, mis on tehtud 2012. aastal, kui Hillary Clinton oli välisminister ja mina saadik Washingtonis. Mäletan, et kandsin Lumememme prossi. Clinton küsis selle kohta. Vastasin, et Lumememm sümboliseerib võrdõiguslikkust lumeinimeste maailmas: USA-s on selle elukutse esindaja mees – Snowman, aga Eestis naine – Lumememm. Naersime. See jäi meie viimaseks ühiseks fotoks. Seni.
Esmakordselt avaldatud 09.11.2016 Facebooki leheküljel