Ma olin väga üllatunud, kui KUKU peatoimetaja tegi mulle ettepaneku kirjutada ja lugeda eetris ette raadioessee teemal – Mis oleks võinud 25 aasta jooksul teisiti minna. Võtsin mõtlemisaega. Ma kahtlesin, kas mul on midagi sellist öelda, mis sobiks KUKU 25. sünnipäeval ette lugeda. Aga nagu te praeguseks ilmselt olete aru saanud – ma ei suutnud kiusatusele vastu panna, võtsin ettepaneku vastu ja otsustasin jagada oma mõtteid.
Siin need on. Tuletan meelde, et KUKU raadios välja öeldud seisukohad ei pea ühtima KUKU raadio seisukohtadega.
Olen päris mitu aastat oma elust elanud ja töötanud välismaal. See on andnud mulle võimaluse vaadata Eesti elu eemalt, ja samas kogeda seda, kuidas meid nähakse väljaspoolt. Olen rääkinud sadu, kui mitte tuhendeid kordi Eestist – vahel olen pidanud jutustama ajalugu, vahel selgitama, mis Eestis toimub ja vahel ka meie seisukohti kaitsma. Olen rääkinud nii inimestega, kellel ei olnud õrna aimugi, kus või mis on Eesti, kui ka nendega, kes teavad ja hoolivad Eestist.
Olen vahel mõelnud – kas see, et olen pidanud välismaal Eestist nii palju rääkima, on muutnud või mõjutanud minu arvamust Eestist ja viimase 25 aasta jooksul toimunust. Ma ise arvan, et ei. Suures osas seetõttu, et olen alati saanud rääkida seda, millesse ma usun. Sest Eesti kehastab seda, millesse ma usun. Nii et rahvusvaheline kogmus on pigem tugevdanud minu kaljukindlat veendumust, et Eestil ja meil kõigil on läinud väga hästi – või õigemini – isegi palju paremini, kui me oskasime 1991. aastal unistada ja loota.
Meil vedas, et saime ise otsustada oma riigi tuleviku üle. Meil vedas, et olime oma püüdlustes ühtsed. Meil vedas, et meie kõrval olid riigid ja rahvad, kes meid toetasid. Meil vedas, et kasutasime ära hetkeks avanenud võimaluste akna. Mitte kõigil rahvastel ei vea nii.
Mul on olnud võimalus käia pea kõikides riikides, kellega olime sunnitud jagama 50 aastat sama saatust. Ma olen käinud mitte ainult nende riikide pealinnades, vaid ka regioonides ja kolkakülades. Ja iga kord olen ma mõelnud: kas me saame ikka aru, kui õnnelikud peame olema, et saime tagasi oma riigi ja saame teda luua selliseks, nagu ise soovime. Ilma kellegi sunni või vahelesegamiseta. Meil oleks võinud minna palju-palju kehvemini. Nagu on läinud mõnedel rahvastel, kes ei soovinud, ei julgenud või ei osanud oma võimalust ära kasutada.
Viimastel kuudel olen mitmel korral kohtunud Ukraina ja Gruusia noortega – üliõpilastega, diplomaatidega, ettevõtjatega. Oleme rääkinud maailmas toimuvast, Euroopast, Venemaast, nende riikidest. Ja oleme alati jõudnud Eesti juurde. Olen huviga kuulanud, kuidas nad on rääkinud Eestist – lugupidamise, tänu, uhkuse ja kadedusega. Jah, kadedusega. Sellise heatahtliku kadedusega, mis ei halva, vaid annab lootust ning viib edasi. Ma olen tajunud nende lootust – kui teil õnnestus, siis võib õnnestuda ka meil. Minu vastus on olnud alati üks – tehke kõik teist olenev, valmistuga ja olge valmis, oodake oma hetke, tundke see hetk ära ja kasutage ära teile antud võimalus. Sest kui te seda ei tee, jääb vaid kahetseda. Ning uut võimalust ei pruugi tulla. Võib-olla isegi mitte kunagi.
Me kõik teame, et Eesti edu ei taganud ega taga ainult poliitikud ja poliitikad. Eesti edu taga on kõik meie inimesed. Need samad „mu inimesed“, kellest räppis ligi 10 aastat tagasi Chalice, Jarek Kasar.
Mulle meeldivad „mu inimesed“ – minu kaasteelised just praeguses ajas ja hetkes, tänaste võimalustega ja homsete väljakutsetega. Mulle meeldib, kui me räägime omavahel, mulle meeldib, et me arutame ja vaidleme, sest see näitab, et me ei ole ükskõiksed. Aga vahel mulle ei meeldi, kuidas me seda teeme. Mulle ei meeldi, kui me solvame, sildistame ja haavame üksteist. Seda on valus vaadata ja see läheb mulle väga hinge. Ma tahan, et me oskaksime üksteist kuulata, üksteisega arvestada ja üksteisest lugu pidada.
Vahel paneb mind imestama, kui lihtne on meid lõhestada ja vastandada: ikka maainimesed ja linnainimesed, vaesed ja rikkad, haritud ja harimatud, usklikud ja mitteusklikud, naised ja mehed, heterod ja samasoolised, need, kes toetavad monumenti Pätsile ja need kes ei toeta, need, kes toetavad Sisekaitseakadeemia üleviimist Narva ja need kes ei toeta – ikka uuesti ja uuesti – meie ja nemad.
Me peaksime oskama olla eri meelt olemata vastased ja vaenulikud.
Me ei tohi lasta ennast lõhestada, me peame olema ühtsed ja tegutsema koos, nii nagu 90-ndatel, kui tahame, et meil läheks hästi, kui tahame oma riiki ja oma elu paremaks muuta. Selle aasta Münheni jugeolekukonverentsi üks moto oli – united we stand, divided we fall – mida ma tõlgiksin – üheskoos püsime, lõhestatult hukkume. Münhenis räägiti Euroopa ühtsusest, aga see kehtib ka üksikute riikide ja rahvaste kohta.
Ma tahan, et meie inimesi hinnataks nende tegude järgi ja et Eestis ei peaks tõestama „tõupuhtust“ sünnitunnistustega. Ma tahan, et me ei ootaks, millal ja mida riik teeks „nende teistega“, ma tahan, et me ise astuksime oma sammud ja räägiksime ise „nende teistega“.
Ma tahan, et me tunneksime õlatunnet ja ühist hingamist mitte ainult laulupidudel või spordisangareid tervitades. Ma tahan, et me kuulaksime üksteise lugusid, püüaksime mõista ja räägiksime oma lugusid. Sest kuigi me oleme väga erinevad, ühendab meid üks – Eesti.
Mäletan, kuidas külastasin saadikuna Velikije Lukis olevat Eesti Laskurkorpuse monumenti. Sinna on maetud ligi 5000 Eestist pärit laskurkorpuslast. Monumendi kavandas Mart Port ja sellel on eestikeelsed kirjad. Küsisin kohalikelt inimestelt teed ning nad juhatasid, öeldes, et „sinna on ju maetud eestlased, teie omad“. Sama öeldi Washingtonis, kui viisime sini-must-valged lipud Eestis äsja algatatud veteranipäeval eestlastest sõjaväelaste haudadele Arlingtoni kalmistul ning eestlaste nimede juurde Vietnami ja Korea sõdadele pühendatud memoriaaltahvlitelt.
Jah, nii see ongi. Meie inimesed on nii Siberi eestlaste järeltulijad, kes räägivad eelmise sajandi eesti keelt, Sotshi Eesti Aiakeses elavad eestlased, kes räägivad Tammsaare eesti keelt, 40.-ndatel läände põgenenud pagulased, kelle eesti keelt kaunistavad sõjaeelse eesti keele sõnad.
Ma tahan, et meie inimesi oleks rohkem – neid inimesi, kes austavad Eesti riiki, rahvast, keelt ja kultuuri. Seepärast on minu jaoks „minu inimesed“ ka need, kes ei ole kunagi Eestis käinud, aga kes tahavad olla koos meiega, kes ei räägi eesti keelt, aga hoolivad Eestist, kes teavad, mis on verivorst ja laulavad eesti koorilaule.
Me oleme 25 aastaga palju saavutanud. Aga oleks võinud saavutada veel rohkem. Mul on kahju, et me ei ole suutnud 25 aasta jooksul piisavalt hästi kokku liita erinevate lugudega Eesti inimesi, mul on kahju, et mineviku haavad on nii sügavad, et nende kinni kasvamine võtab nii kaua aega…
Ma tean, et 50 aasta ülekohut ei heasta üleöö. Ma tean, et kainel mõistusel on raske hakata vastu ajupesule, nagu ka faktidel propagandale. Aga see ei ole vabandus. Kui me ei tee esimesi samme „nende teiste“ suunas, siis me ei jõuagi ühise teeni. Ja see oleks vale ning vastutustundetu. Me kõik saame midagi ära teha. Igaüks meist. Alustame kasvõi kodunt. Toon sellise näite.
Me võime õpetada kõigis lasteaedades kolme keelt ja tähistada kõiki eesti rahvapühasid, aga meie ühine „meie“ saab hävitava löögi samal hetkel, kui liivakastis kohtuvad esmakordselt „okupant“ ja „fašist“. Just – lasteaias toimuvad esimesed sellised kohtumised. Täiskasvanud kehitavad õlgu, vahetavad pilke ja imestavad – kust nad küll seda õppinud on? Ma ei usu, et kasvatajatelt. Ma arvan, et need sõnad jõuavad lasteni ja lasteaeda kodunt – inimestelt, kes on mudilastele suurimateks autoriteetideks – emadel-isadelt, vanavanematelt, õdedelt-vendadelt. Kindlasti peab kodus rääkima oma riigi ajaloost, ka kõige keerulisematest ja valusamatest aegadest, aga seda tuleb teha mõistlikult ja vastutustundlikult. Ei ole vahet, mis öeldakse esimesena – kas fašist või okupant. Kahetsusväärne on see, et seda ütleb üks laps teisele. See on esimene samm, et eesti keel muutuks fašistide keeleks, et vene keel muutuks okupantide keeleks, et Eesti riik muutuks fašistide riigiks. Tihti ei jää see ainsaks sammuks ja selles, mis saab edasi, on väga suur roll kodul.
Ma olen kindel, et kui lasteaias ei kohtu „fašist“ ja „okupant“, siis valitsuses ei istu sama laua taga „põliseestlane“ ja „sisserändaja poeg“. Olen kindel, et kui me anname oma lastele kodunt kaasa ajalugu austava ja samas teistest lugu pidava suhtumise, siis võõrastel on raske seda murda. Nagu „Memme musi“. Mäletate seda Nukuteatri etendust? Minu põlvkond peaks mäletama. Nii lihtne see ongi.
Iga viisakas sünnipäevalugu lõppeb tavaliselt sünnipäevalapse kiitmisega ja parimate soovidega soovimisega. Mida öelda KUKU-le ja KUKU kohta?
Märtsis 1992, samal aastal ja kuul, kui loodi KUKU ilmus Microsofti operatsioonisüsteem Windows 3.1x. Kui paljud meist kasutavad seda täna? Ilmselt mitte keegi.
Märtsis 1992 alustas tööd Eesti Rahareformi Komitee, mis pidi valmistama ette Eesti krooni kasutuselevõtmise. Komisjon tegi oma töö ära – kroon võeti kasutusele. Tänaseks on nii komisjon kui ka kroon leidnud väärilise koha meie südametes ning mälestustes.
Aga KUKU tegutseb siiani: KUKU on jätkuvalt vägagi olemas ja jätkuvalt vägagi kuulatav. Ja see on suur asi.
Mul oleks palju KUKULE ja KUKULT soovida. Nagu näiteks seda, et KUKU aitaks meil orienteeruda järjest keerulisemas tõdede ja valede maailmas. Aga ma soovin ka midagi lihtsamat. Ma soovin, et KUKU räägiks rohkem meist – tavalistest inimestest, kellest palju ei räägita, aga kes on olemas, vägagi olemas. Ma võin aidata neid otsida. Ma soovin, et KUKU räägiks ka venekeelsete inimestega ja venekeelsetest inimestest. Nad väärivad, et neist teataks ja räägitaks rohkem. Võib-olla siis ei teki ka küsimust, kas ja miks on presidendi poolt autasustatute seas nii vähe vene emakeelega inimesi. Ma võin aidata tõlkida. Ja kui KUKU peaks minema 9. mail pronkksõduri juurde „nende teiste“ inimestega rääkima, siis ma võin kaasa tulla, tõlkima.
Lõpetuseks. KUKU on täna sama vana kui mu poeg. Mu poeg kasvas koos minuga ja mina koos temaga. Nii ka KUKU kasvas koos kuulajatega ja kuulajad kasvasid koos KUKUGA. Ma soovin KUKULE sama, mida soovin oma pojale – õnne, tarkust, ausust, julgust katsetada ja oskust jääda iseendaks, julgust eksida ja oskust vigadest õppida.
Palju huvitavaid mõtteid ning veelgi rohkem mõtlevaid inimesi!
Palju õnne, KUKU!
01.03.2017
Tallinnas
KUKU stuudios