Arvamusartikkel: Mis juhtus Hillary Clintoniga?

Mulle meeldivad elulooraamatud, eriti erakordsete naiste omad. Olen neid väga palju lugenud – nii Eesti naiste kui ka välismaa naiste lugusid. Tellisin endale ka Hillary Clintoni järjekordse, tema presidendikampaaniale ja selle ebaõnnestumisele keskenduva raamatu „What Happened“ (e.k „Mis juhtus“) kohe, kui see välja kuulutati. Täna on teie ees minu väga subjektiivne ja väga isiklik arvamus Hillary Clintoni raamatust.

Olen paar korda Hillary Clintoniga kohtunud ning vahetanud temaga mõned laused. Mõned kohtumised järgisid puhtalt diplomaatilist protokolli, näiteks välisminister Clintoni kohtumised ja tema vastuvõtud diplomaatilisele korpusele Washingtonis. Paar kohtumist olid aga pikemad ja sisukamad, eriti on jäänud meelde USAsse akrediteeritud naissuursaadikute kohtumine temaga. Loomulikult jälgisin Clintoni tegevust kui Eesti Vabariigi välisminister, teistmoodi oleks olnud mõeldamatu. Tegin seda ametikohustuste tõttu, aga ka puhtinimlikust huvist. Ta meeldis mulle, nagu ka teised Ühendriikide naisvälisministrid enne teda – Madeleine ­Albright ja Condoleezza Rice. Minu arvates on Hillary Clinton äärmiselt professionaalne, töökas, informeeritud, haritud, kiire ja julge otsustusvõimega, ambitsioonikas, enesekindel ja teravmeelne. Mäletan meie jutuajamist jõuluvastuvõtul Riigidepartemangus, kui Clinton märkas minu lumememmeprossi ja küsis selle kohta. Vastasin, et Eesti on eriline riik, kus isegi lumemehe (inglise keeles snowman) vastutusrikas amet on usaldatud naisele (inglise keeles snow-woman). Ta naeris ja vastas, et USA-l on veel pikk tee minna, et Eestile järele jõuda.

Olin USA 2016. aasta presidendivalimiste ööl Stanfordis USAs ja jälgisin koos miljonite teistega, kuidas osariik osariigi kaupa purunes Clintoni soov ja unistus saada USA presidendiks. Ma kuulasin Donald ­Trumpi võidukõnet, mis minu arvates on tema kõige „presidentaalsem“ kõne üldse, nägin pettunud ning nutvaid inimesi, kelle ­teadvusse hakkas järk-järgult jõudma jahmatav valimistulemus. Nagu miljonid teised ootasin minagi Clintoni reaktsiooni, mida valimisööl ei tulnudki. Ta pidas oma „loobumiskõne“ (concession speech) järgmisel päeval. Ning nagu paljud teised mõtlesin ka mina: mis juhtus, miks ei valitut presidendiks Clintonit, miks ei meeldi ta ameeriklastele, miks olid inimesed valmis valima presidendiks kellegi, kes nii ettevalmistuselt kui ka isikuomadustelt oli (ja on) kehvem kui Clinton? Ning loomulikult huvitas mind presidendivalimiste ja Clintoni inimlik pool – kuidas võttis ta vastu oma elu suurima ja valusaima kaotuse, kust sai ta jõudu, et pidada järgmisel hommikul ühtaegu väärikas, inspireeriv ja julgustav kõne, kuidas sai ta üle kaotusvalust ja pettumusest – kui üldse sai – ja mida kavatseb ta edasi teha. Ikka ja jälle kummitas seesama küsimus – mis juhtus?

Oma raamatus vastab Clinton kõigile nendele küsimustele. Vastab pikalt ja põhjalikult, nii nagu tema teadis, tundis ja koges. Vastab nii, nagu ütleb tema mõistus ja südametunnistus. Clinton pühendab raamatu „meeskonnale, kes seisis mu kõrval 2016. aastal ja kes tegi kõik endast oleneva parema, tugevama ja õiglasema Ameerika nimel“.

Kohe raamatu alguses tunnistab Clinton, et seni on ta alati pidanud olema oma ütlemistega ettevaatlik ja tasakaalukas nagu köielkõndija. Nüüd aga on tal esimest korda võimalus kirjutada nii, nagu ta päriselt tunneb, ilma piirangute ja üleliigse kontrollita. Ilmselt nii see ongi. Me ei pruugi nõustuda kõigega, mida ja mismoodi Clinton kirjutab, aga fakt on see, et see on tema lugu – tema poolt läbi elatud, läbi põetud ja kirja pandud. Clintonit aitasid kirjutamisel ja materjalide kogumisel umbes sada inimest, keda ta raamatu lõpus ka tänab, aga raamatusse läks vaid see, mida Clinton soovis, ja just selliselt, nagu talle see õige tundus.

Raamatu müügile paiskamisele eelnes korralik reklaam – ajakirjandusele jagati veel ilmumata raamatu peatükke ning Clinton andis intervjuusid. Kui raamat lõpuks septembri keskpaigas poelettidele jõudis, siis alustas Clinton seda tutvustavat ringsõitu Põhja-Ameerikas. See kestab kuni aasta lõpuni, raamatutuuri käigus kohtub ta lugejatega ning jagab autogramme.

Aga nüüd raamatust endast. Raamatu motoks valis Clinton tuntud USA inimõiguste eest ja orjanduse vastu võidelnud naise Harriet ­Tubmani (1822–1913) sõnad „Keep going“ (e.k jätka (edasi)):

Kui Sa oled väsinud, siis jätka (edasi)

Kui Sa kardad, siis jätka (edasi)

Kui Sa oled näljane, siis jätka (edasi)

Kui Sa tahad maitsta vabadust, siis jätka (edasi)

(Harriet Tubmani nimetatud tsitaadi kohta pole säilinud dokumentaalseid tõendeid, kuid üldiselt ollakse seisukohal, et need sõnad väljendavad täpselt Tubmani kreedot, mida ta oma elus järgis – Toim.)

Ka iga peatüki juhatab sisse mõni tsitaat, vanasõna või ütlus. Kogu raamatut läbivaid mõtteid on mitu. Minu jaoks eristusid kaks: Ameerika poeedi Robert ­Frosti (1874–1963) tsitaat: „Ma võin võtta kolme sõnaga kokku kõik, mis ma elu kohta olen õppinud: see jätkub“ ning paavst Johannes XXIII-le (1881–1963) omistatud mõte: „Ärge muretsege selle pärast, mida püüdsite teha ja mis ebaõnnestus, vaid selle pärast, mida on veel võimalik teha.“ Nii jätkub ka Hillary Clintoni elu pärast tema elu suurimat läbikukkumist ja pettumust 2016. aasta presidendivalimistel: elu läheb edasi, ees ootavad uued ülesanded.

Clintoni raamatut on kerge lugeda. Mulle meeldivad tema selge stiil ja vaimukad võrdlused. Näiteks võrdleb ta presidendikampaaniat „steroididel tegutsevate start-up’idega“ ja „maratoniga, mis läbitakse sprindi kiirusel“. Raamatus on palju kordusi, nagu näiteks tema elektronkirjade ebaproportsionaalselt pikk ja põhjalik käsitlus meedia poolt või endise FBI peadirektori James Comey roll Clintoni valimiskaotuses. (James Comey avalikustas viimasel hetkel enne presidendivalimiste lõpusirget, et Clintoni nn elektronkirjade teema võetakse uuesti uurimise alla – Toim.) Need kordused lugemist ei sega, sest on näha, kui sügavale hinge nad Clintonile läksid ning kui ebaõiglaseks ta meedia ja Comey käitumist peab. Oma vitsad saab ka Donald Trump – ja mitte vähe! Pole vist ühtegi lehekülge, kus Clinton ei kirjutaks Trumpist põlguse ja üleolekuga. Seda raamatut tulebki võtta mitte ainult süsteemselt läbitöötatud ja faktidega kinnitatud teadustööna, vaid ka psühholoogilise abimehena, mis võimaldab läbielatut aina uuesti ja uuesti läbi arutada, tehes seda iga kord veidi teise nurga alt või natuke teises kontekstis. Ma ei ole psühholoog, ometi arvan, et raamatu kirjutamine oli Clintonile oluline, et taastada vaimne tasakaal ja hingeline rahu.

Ja ikkagi ei muuda see teadmist, mis jääb teda alatiseks saatma – et ta ei saanud presidendiks, kuigi võitis enamiku valijate hääled ning valimised otsustasid (kõigest) 77 744 häält neist 136 miljonist, mis valimiste päeval anti. On tunda, et Clintonil oli raske seda raamatut kirjutada ja samas tahtis ta nii väga seda teha. Võib-olla oleks pidanud veel natuke ootama, laskma emotsioonidel veelgi rohkem settida?

Clinton ja tema kampaaniameeskond analüüsivad raamatus väga detailselt kampaania sisu, käiku, nõrkusi ning vigu. Sama süsteemselt analüüsivad nad ka ajakirjanduse tegevust ning vastaskandidaatide valimiskampaaniaid. Oma väidete kinnituseks toob Clinton hulgaliselt statistikat. Paar näidet: Clintonit kritiseeriti, et ta ei rääkinud piisavalt majandusest ega pakkunud reaalseid lahendusi majanduse arendamiseks ning töökohtade loomiseks. Vastuargumendina toob Clinton välja statistika, kust näeb, millistel teemadel ta kõige enam rääkis. Esikolmikus on töökohtade loomine, majanduse areng ja töötajate olukord. Vastuseks väitele, et ta ületähtsustab elektronkirjade teema negatiivset mõju oma kampaaniale, toob Clinton piktogrammi, kus vastuseks küsimusele, mida ameeriklased on kuulnud või lugenud Clintoni kohta, domineerib üks sõna – „e-mail“. Samas kui Trumpi analoogiline piktogramm on tasakaalukam ja ükski teema või sõna ei eristu nii ülekaalukalt.

Clinton kirjutab ka kampaania rahalisest ja tehnilisest poolest – kui palju kulus tema kampaaniale ja kui palju tema konkurendi kampaaniale. Mind on alati hämmastanud need summad, mis kulutatakse USAs presidendivalimistele, kusjuures see summa järjest kasvab ning rahastamisskeemid muutuvad järjest läbipaistmatumaks. See tekitab paratamatult mulje, et demokraatia on küll hea, aga raha eest saab veel parema demokraatia (loe: presidendi). Toon mõned näited raamatust: Clintoni kampaaniameeskonnas oli 4400 inimest, lisaks olid sajad palgalised ja vabatahtlikud abistajad osariikides kohapeal. Nii näiteks oli Pennsylvanias kohapeal 500 inimest ja kampaania ajal toimus 25 üritust. Wisconsini osariigis maksid ainuüksi telereklaamid 3 miljonit dollarit.

Clintonile on ette heidetud, et ta süüdistab oma kaotuses kõiki ja kõike. Jah, süüdistamist on raamatus palju. Oma kaotuse põhjusteks peab ta elektronkirju; Trumpi kasuks kallutatud meediat, mis Clintoni puhul rääkis valdavalt ainult elektronkirjadest ning Trumpi puhul kõigist Trumpi sõnumitest; endist FBI direktorit James Comeyt; Venemaa presidenti ­Vladimir ­Putinit ning vene häkkereid. Clinton kirjeldab pikalt ja põhjalikult, mismoodi igaüks nimetatutest andis oma osa tema kaotusse. Ta on veendunud, et veel paar nädalat enne valimisi oli ta kindel liider, aga siis teatas Comey Clintonit puudutava „elektronkirjade asja“ ülevaatamisest ja trend pöördus, kusjuures jäädavalt ja määravalt.

Clinton tunnistab ka oma vigu – näiteks oskamatust viia oma sõnumit iga valijani, eriti töölisteni; ebaõnnestunud avaldust kaevanduste sulgemise kohta, mis mõjutas kaevanduspiirkondade valijaid; suutmatust kõnetada naisi jne. Aga need kõik on suhtelised pisiasjad, kui võrrelda neid süüdistustega Trumpi, Comey, ajakirjanduse, Putini jt vastu. Ja see mõjub häirivalt. Nagu ka see, et ikka ja jälle toob Clinton põhjenduseks „aga teised tegid ka“. Isegi kui see on nii, siis presidendikandidaadilt eeldatakse enamat kui „teised tegid ka“.

Ma ei lugenud raamatut algusest kohe lõpuni välja, vaid lugesin peatükke eri järjekorras. Alustasin valimisööst, öisest kõnest Trumpile, mis oli „halastavalt lühike“, ja järgmisel päeval peetud loobumiskõnest, sest need olid mulle kõige huvitavamad just inimlikust aspektist.

Clinton ei varja, et oli oma võidus täiesti kindel, et valimiste päeval valmistas ta ette võidukõnet ning mõtles oma esimesele päevale vast valitud presidendina (President Elect). Clinton oli läbi mõelnud kõik kuni pisidetailideni, kaasa arvatud riietuse. Tema meeskond kujundas võidukõneks võimsa lava, mis oli samuti detailideni läbi mõeldud. Clinton oleks pidanud kõne, seistes lavale joonistatud USA kaardil Texase osariigi kohal. Ta oleks öelnud, et ta soovib olla kogu rahva president ja kõne lõpuks oleks Clinton purustanud sümboolse „klaaslae“ kui takistuse, mis ei võimalda naistel osaleda poliitikas meestega võrdselt. Paraku seda kõnet ja klaaslae purustamist ei järgnenud. Tegelikult Clinton ei näinudki seda lava. Ta palus oma meeskonnal talle hiljem fotosid näidata.

Kaotusele järgnenud ööd kirjeldab Clinton järgmiselt: „Ma ei olnud veel nutnud ja ei olnud kindel, kas üldse hakkangi. Ma olin läbi ja lõhki väsinud, nagu ei oleks ma viimase kümne aasta jooksul üldse maganud. Me lamasime voodis ja vaatasime lakke. Bill võttis mul käest kinni ja me lihtsalt lamasime. Hommik saabus koos reaalsusega.“

Clintoni meeskond oli ette valmistanud kaotuskõne mustandi ning Clintonil olid vaid vähesed tunnid, et see lõplikult viimistleda. Ta tahtis kõnetada kõiki, aga eelkõige naisi ja tüdrukuid. Ta tundis, et vedas neid alt, kui jättis purustamata kõige kõrgema poliitilise klaaslae. Sellest kõnest pärineb lause, mille Clinton suunas kõigile tüdrukutele: „Ärge kunagi kahelge, et te olete väärtuslikud ja võimsad, et te väärite iga võimalust ning šanssi selles maailmas.“

Clinton pidas kõne, seistes laval oma abikaasa ja tütre kõrval, kandes lillade revääridega tumehalli pükskostüümi ja lillat siidpluusi. Lilla värv pidi sümboliseerima vabariiklaste sinise ja demokraatide punase ühtsust. Seda kostüümi oleks ta võidu korral kandnud oma esimesel ametlikul sõidul Washingtoni vast valitud presidendina. Ma võin vaid ette kujutada, kui raske oli Clintonile see lühike kõne, kui palju jõudu ja tugevust oli vaja, et see inimlikult ja südamlikult ette kanda. Raske oli kuulata Clintonit pisarateta. Selles hetkes oli nii traagikat kui armastust, nii pettumust kui lootust, nii valu kui rõõmu. Nagu ka tegelikus elus.

Üks huvitavamaid teemasid raamatus oli minu jaoks see, kuidas Clinton valmistus presidendiametiks. Ta luges memosid, arutas ekspertidega, viis ennast kurssi kõikvõimalike pisiasjadega. Loomulikult oli see osa valimiskampaaniast, aga oli huvitav lugeda, millised oleksid olnud Hillary Clintoni presidentuuri prioriteedid, projektid ning programmid. Tänu sellele raamatule saame päris hea ettekujutuse, milline oleks olnud president Hillary Clintoni ametiaeg, vähemalt selle algus. Clinton lõpetas raamatu kirjutamise juulis. Selleks ajaks oli Donald Trump olnud presidendiametis pool aastat ja tema esimesed sammud tehtud. Trump alustas moslemite USAsse sissesõidu piiramisega. Mida oleks teinud esmajärjekorras Clinton?

Raamatus kirjutab Clinton, et tema oleks alustanud „töökohtade ja taristu paketiga, mida oleks rahastatud rikastele ameeriklastele kehtestatud kõrgematest maksudest“, immigratsioonireformist, mis „viiks kodakondsuseni“, ning läbirääkimistest ­farmaatsiafirmadega, et alandada arstirohtude hinda, ning jätkanud ­tervishoiureformiga. Clinton tunnistab, et tal on väga valus vaadata Trumpi poliitikaotsuseid ning teda kummitab 19. sajandi poeedi John Greenleaf Whittieri (1807–1892) poolt öeldu: „Kõige kurvemad sõnad, mis on keelel ja paberil, on järgmised: see oleks võinud olla.“

Clinton kirjutab palju usust ja oma pikkadest vestlustest vaimulikega. Need vestlused olid talle vajalikud kui õhk ning andsid jõudu ja rahu. Ta kirjutab ka oma perekonnast: abikaasa Billist, kes on talle sõber ja nõuandja, tütar Chelseast, kes on tema uhkus ja tugi, oma lapselastest, kes on lõputu rõõmu allikad. Kõige rohkem kirjutab ta oma emast Dorothy Howellist, kellel oli väga raske lapsepõlv, aga kes nägi oma tütre saamist välisministriks. Perekond on midagi, mis on Hillaryle püha – headel ja halbadel aegadel, õnnehetkedel ja skandaalide ajal. Armastus on see, mis hoiab inimesi koos, ning armastus oli see, mis andis talle tuge olla Billi kõrval Monica Lewinsky skandaali ajal. Ka sellest kirjutab Hillary oma raamatus.

Eraldi peatüki pühendab Clinton Venemaale, Edward Snowdenile (endine CIA ja NSA lepinguline töötaja, kes lekitas infot USA ülisalajase jälgimisprogrammi PRISM kohta. Venemaa andis Snowdenile pärast seda varjupaiga – Toim.), Vladimir Putinile ja nende vahelistele suhetele, Venemaa katsele sekkuda USA valimistesse, demokraatide serveri häkkimisele ja valeuudistele. Ta lõpetab ­peatüki nelja soovitusega, kuidas minna edasi ja mida selleks teha: 1) selgitada välja, mis tegelikult 2016. aasta jooksul juhtus; 2) võtta väga tõsiselt küberrünnakuid ja küberturvalisust; 3) vastata Putinile jõuliselt ja otsustavalt ning 4) võita tagasi ameeriklaste usk ja usaldus oma riigi ja asutuste vastu.

Huvitavad on lood tema vestlustest ja kohtumistest üksikute inimestega. Neid kohtumisi oli Clintonil tuhandeid – arstide, ­tudengite, kaevurite, pensionäride, naistega jne. Selles raamatus on kirjeldatud mõned neist, aga usun, et neist võiks kirjutada eraldi raamatu.

Kellel ma soovitaksin seda raamatut lugeda? Kõigil, kes jälgivad USA sisepoliitikat ja kes jälgisid ka viimaseid presidendivalimisi. Sellest raamatust ei saa teada šokeerivaid fakte USA sisepoliitika kohta, see ei ole seriaal „Kaardimaja“, aga Clinton kirjutab halastamatu avameelsusega mitte ainult Trumpist, Putinist ja Comeyst, vaid ka oma demokraadist konkurendist Bernie ­Sandersist, kelle ideed olid suurejoonelised, aga ilma rahalise katteta ning asepresident Joe Bidenist, kes mingil hetkel kaalus oma kandidatuuri ülesseadmist.

Ma soovitan seda raamatut kõigile naistele, kes kas juba on poliitikas või kaaluvad poliitikasse minemist. Clinton kirjutab otsekoheselt raskustest, mis naispoliitikut saadavad. USA ja Eesti ei ole üks ühele võrreldavad, aga nii mitmedki teemad on naispoliitikute jaoks sarnased – alustades seksistlikust suhtumisest ja lõpetades isiklike küsimustega välimuse, riietuse, perekonna kohta, mida meespoliitikutele tavaliselt ei esitata. Ja ikkagi on Clintoni soovitus selge ja julgustav – naised, kes soovivad kaasa rääkida poliitikas, peavad saama selleks võimaluse.

Veel soovitan raamatut kõigile, kellel on elus rasked ajad – eelkõige töö ja karjääri mõttes. Clinton annab häid soovitusi, kuidas tulla voodist või toast välja ajal, kui maailm näib olevat kokku kukkunud ja tunneli lõpus ei paista valgust, kui tahaks lihtsalt kuskil vaikselt ja märkamatult olla. Ma ei ole eneseabiraamatute lugeja ja ei usu ka kõrvalisse abisse (mul on selleks väga isiklikud põhjused ja valusad kogemused), aga lugedes Clintoni soovitusi, pidin tunnistama, et samad inimesed, väärtused ja kohad, mis on olnud toeks talle, on eri aegadel olnud toeks ka mulle ning ilmselt ka paljudele teistele – perekond, jalutuskäigud koertega või ilma, mets, sõbrad, head raamatud ja vahel ka klaasike Chardonnayd. Mina lisaksin omalt poolt veel mere ja ranna…

Hakkasin just lõpetama seda kirjatükki, kui mulle tuli veel üks mõte – võib-olla peaksin samuti kirjutama ausalt ja avameelselt oma kogemusest – diplomaadina, suursaadikuna, välisministrina, presidendikandidaadina. Ma pean sellele tõsiselt mõtlema.

Arvamusartikkel avaldatud Eesti Ekspressis SIIN

Jäta kommentaar