11. novembril 2017 valis EENA selle aasta naised. Nendeks said:
Aasta naine – näitleja Mari-Liis Lill
Aasta noor naisettevõtja – Kristel Kruustük – mobiilirakendusi testiva idufirma Testlio asutaja ja tegevjuht;
Aastate naine – Reet Laja – Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni looja ja esimene president, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse juhatuse esinaine.
PALJU ÕNNE KÕIGILE! TE OLETE MEILE EESKUJUKS JA INSPIRATSIOONIKS!
Suvel palus EENA aasta naistel kirjutada endast– mis on meie elus vahepeal toimunud, millega tegeleme ning mida tahaksime teistega jagada. Vastasin suvel EENA-le, et kuna olen viimasel ajal saanud väga palju sarnaseid küsimusi, siis otsustasin jagada oma kirjatükki ka laiemalt.
NIISIIS – MIS ON TOIMUNUD MINU ELUS KAHE VIIMASE AASTA JOOKSUL.
Tõepoolest, selle aasta novembris möödus kaks aastat päevast, kui EENA/BPW Estonia otsustas anda mulle aasta naise tiitli. Võtsin nii tiitli kui ka kaelaehte vastu Reet Ausilt, kandsin (mõlemat) uhkusega kogu aasta ja andsin edasi Helve Särgavale. Kahjuks tegin seda kaudselt, sest olin sellel päeval Eestist ära.
Aasta naise tiitli võtsin vastu välisministrina. 14 kuud välisministri ametis on vaieldamatult minu tööelu kõige huvitavam aeg. Isegi huvitavam kui saadiku töö Moskvas või Washingtonis. See oli erakordne võimalus olla Eesti Vabariigi „esidiplomaat“– juhtida välisteenistust ja viia praktikas ellu Eesti välispoliitikat. Selle aja sisse jäid regulaarsed Euroopa Liidu välisministrite kohtumised, rida unustamatuid kahepoolseid kohtumisi, s.h USA, Austraalia, Uus-Meremaa, Venemaa, India, Kanada, Iisraeli, Palestiina, Iraani ja mitmete teiste välisministritega. Selle aja sisse jäi ka Nice’i terrorirünnak, mis puudutas esmakordselt väga otseselt ka meid – terrorirünnaku ohvriteks langesid kaks meie kodanikku. See oli hullumeelselt huvitav ja intensiivne aeg, pidevalt oli tunne et ööpäev on palju lühem kui 24 tundi.
Aasta tagasi astusin välisministri ametist tagasi ja andsin nõusoleku enda ülesseadmiseks presidendikandidaadina. See oli väga raske otsus, sest jätsin maha välisteenistuse– kõik oma kolleegid ja kogu oma töö alates 1991. Aga ma ei kahetse seda otsust. Pealegi ei jää mind kunagi kummitama küsimus – aga mis oleks saanud siis, kui …
Presidendikampaania ajal külastasin kümneid omavalitsusi, kohtusin paljude omavalitsusjuhtidega, mõnes mõttes „avastasin“ ja „taasavastasin“ Eestit ning veendusin ikka ja jälle, et Eestis elavad inimesed, kes hoolivad oma riigist, hoolivad oma inimestest ja tegutsevad iga päev selle nimel, et Eesti oleks veel parem riik. Muidugi oli ka vähem meeldivaid kohtumisi. Aga need olid väga-väga üksikud. Valdav tunne oli uhkus oma riigi ja oma inimeste üle ja selle üle, et olen üks nendest. Ma tegin kampaania ajal omalt poolt kõik, mis oli minu võimuses ja võimalik ning olen kogu südamest tänulik kõigile, kes minusse uskusid ja minu poolt hääletasid. Olen tänulik kõigile, kes mind toetasid – kirjutasid, helistasid, astusid ligi tänaval ja kaupluses. Edasine on ajalugu.
Oktoobris hakkasin harjutama elu „väljaspool välisministeeriumi“. Sain väga kiiresti aru, et see on täiesti olemas ja pakub samuti väga vahvaid võimalusi ning väljakutseid.
Hollandi valitsus tegi mulle ettepaneku juhtida rahvusvahelist küberstabiilsuse komisjoni (Global Commission on Stability of Cyberspace). Komisjoni kuuluvad 28 eksperti USA-st Hiinani, ülikooli professorist häkkerini ja juristist inimõiguslaseni. Komisjoni eesmärgiks on koostada riikidele soovitused tegutsemiseks küberruumis, selle nimel, et küberruum jääks avatuks, vabaks, kättesaadavaks, stabiilseks ja turvaliseks. Kui tahate lähemal tutvuda komisjoni tööga, siis komisjoni koduleht on https://cyberstability.org/
Aasta tagasi sain kirja endiselt USA välisministrilt Madeline Albrightilt. Ta kutsus mind ühinema tema loodud endiste välisministrite klubiga. Alguses tundus imelik olla „endine“, aga võtsin kutse tänuga vastu ja sellel aastal osalesin ka esimesel kohtumisel. Klubisse kuuulub paarkümmend endist välisministrit, nende seas Suurbritaania, Saksamaa, Kreeka, Austria, Ukraina, Mehhiko, Argentiina, Itaalia ja teiste riikide välisministrid. Seekordse kohtumise teemad olid USA pärast Trumpi valimist presidendiks, Euroopa pärast Brexitit ning valimisi Prantsusmaal ja Saksamaal, Kataloonia, Birma, terrorism, migratsioon teemad, mis on välispoliitiliselt aktuaalsed. Järgmine kord räägime ka küberjulgeolekust. Väga tore oli üle tüki aja arutada välispoliitika üle ning teha seda erakordselt toredas seltskonnas.
Lisaks annan kuni detsembrini 2017 kuni EL eesistumise lõpuni nõu välisministeeriumile küberjulgeoleku teemadel. Olin 2014-2015 ja 2016-2017 Eesti ekspert ÜRO küberturvalisuse töögrupis, nii et jätkan alustatut.
Veel kirjutasin Maailmapangale ülevaate naistevastasest kübervägivallast, mis on uus ja järjest enam leviv vägivalla liik.
Samuti lugesin loenguid praktilisest diplomaatiast mitmes riigis, paar loengut pidasin ka Tartu Ülikoolis.
Juunis astusin Naiskodukaitsesse. Plaanisin seda sammu pikalt: uurisin, mida, miks ja kuidas nad teevad, kohtusin naiskodukaitsjatega. Olen diplomaadi ja välisministrina kujundanud julgeolekupoliitikat ja osalenud selles. Olen teinud seda riiklikul ja välispoliitilisel tasandil. Samas tahan ma õppida ja kogeda, kuidas saab panustada riigikaitsesse kodanikuna, emana, naisena. Ning selleks on Naiskodukaitse parim võimalus. Osalesin ka esimesel baaskursusel, milleks oli toitlustamine. Loodan läbida maiks 2018 ka ülejäänud baaskursused, et olla valmis osalema õppusel SIIL 2018.
Kaks aastat olen olnud Päikeselaagri „matroon“. Päikeselaager on erakordselt tore projekt, mille algatasid Tallinn Reval Rotary Klubi naised ja mis annab vähekindlustatud lastele võimaluse osaleda Remnikul suvelaagris. Sellele suvel oli päikeselaagris 180 väga vahvat last. Eesmärk on kutsuda 2018 Päikeselaagrisse 220 last. Kui tahate täpsemalt teada, siis Päikeselaagri koduleht on http://paikeselaager.ee/
Muul ajal olen püüdnud sõita mööda Eestit nii palju, kui vähegi jõuan. Saan kutseid koolidelt, erinevatelt organisatsioonidelt ja asutustelt. Kui vähegi saan, siis vastan jaatavalt. Mul on väga hea meel, et side Eestiga ei katke, et saan rääkida teemadel, mis on olnud mulle alati südamelähedased – noored, vähemused, naised, välispoliitika, küber.
Võin öelda, et viimased paar aastat on pakkunud mulle kõike, mida vähegi saab pakkuda- rõõmu ja kurvastust, õnnestumist ja pettumust, palju unustamatut ja palju kordumatut. Olen selle üle väga õnnelik ja tänulik.
Ja mis peamine – EENA viis mind kokku naistega, kellega olengi suhtlema jäänud, kes on mulle eeskujuks ja kellest mõnega oleme sõbraks saanud. Aitäh!
Teie Marina