Kõigepealt – suur tänu kõigile, kes võtsid vaevaks kirjutada ja eriti neile, kes olid seejuures konstruktiivsed ning pakkusid oma ideid/ ettepanekuid. See näitab veelkord, et hariduse ja eestikeelse hariduse teema on meile kõigile oluline. Kirjutan natuke pikemalt, kuidas mina eestikeelset haridust ja lõimumist näen.
Esiteks, eesti keel on ja jääb Eesti riigikeeleks. Ideaalis tähendab see seda, et kõik Eestis elavad inimesed oskavad ja räägivad eesti keelt. Praktikas on see võimatu – alati on kuskil keegi, kes mingil põhjuse eesti keelt õppida ja rääkida ei soovi. Riik peab tagama kõigile, kes seda soovivad, võimaluse õppida eesti keelt. Ainult siis saab riik nõuda eesti keele oskust. Ei ole normaalne, et eesti keele kursuseid tuleb oodata aastaid või neil ei saa osaleda, kuna nad on liiga kallid. See on üks teema, millele riik peab leidma lahenduse ja loodan, et lähenevate valimiste käigus seda ka arutatakse. Sotsid igatahes kavatsevad arutada.
Teiseks, ei saa öelda, et lõimumine on läbi kukkunud. Meil on edukaid “integratsiooni projekte”. Näiteks spordi- ja kultuurivaldkonnas ja tsiviilühiskonnas, kus erineva emakeelega inimesi ühendab konkreetne huvi või hobi ja sellega tegelemise käigus on eesti keele õppimine lihtne ja loogiline. Ning tervitades lennujaamas Elina Netšajevat või Nikolai Novosjolovit, ei mõtle keegi nende rahvusele või emakeelele. Me oleme nende üle uhked. Tinglikult võib edukaks keeleprojektiks lugeda ka kaitseväeteenistust, mis lisaks sõjalisele väljaõppele annab ka väga hea eesti keele oskuse.
Kolmandaks, fakt on see, et keelt on kõige lihtsam õppida lapsena ning meil on väga edukaid keelekümbluskoole. Olen kohtunud nende koolide õpilastega ning hea on teada, et nad on saanud väga hea ettevalmistuse edukaks tulevikuks. Aga on ka ebaõnnestumisi. Eelkõige venekeelsetes koolides, kus kehvasti eesti keelt oskavad õpetajad õpetasid (ja ikka veel õpetavad) “linnukese jaoks” õppeaineid kehvas eesti keeles. See on jama ja kahju on õpilastest, kes gümnaasiumi lõpuks läbivad formaalselt x arvu õppeaineid eesti keeles ja ikkagi eesti keelt ei oska. Ja jälle oleme punktis, kus jääb tunnistada, et on puudu pädevaid õpetajaid, kes lisaks oma ainele oskaksid vajalikul tasemel eesti keelt. Minu kogemus ütleb, et palju sõltub mitte ainult oskusest eesti keelt õpetada, vaid ka üldisemast meelsusest, sealhulgas kooli juhtkonna meelsusest. Olen käinud koolides, kes “Noored kooli” programme raames on saanud väga toredaid noori õpetajaid. Nad on nii õpetajad kui ka eeskujud. Ning eeskujud on reeglina väga motiveerivad. Mäletan hästi ühte koolitüdrukut, kes ütles mulle, et nüüd ta usub, et venelane, kes oskab eesti keelt võib olla Eesti välisminister ning veelgi paremini eesti keelt õppida.
Neljandaks, ma ei usu, et keeleõpe saab olla edukas, kui seda ei toeta perekond. Aga mida peavad arvama lapsevanemad, kes elavad väljaspool eestikeelset meediaruumi (jah, enamus venekeelseid inimesi elab siiani venekeelses meediaruumis, kus Raadio 4 ja ETV+ on marginaalsed), kes on enda või oma laste peal kogenud ebaõnnestunud eestikeelset aineõpet, kes elavad vanade stereotüüpidega (olen kohtunud vanematega, kes on veendunud, et kakskeelne laps on “poluvernik”, kes jääb rumalaks ja ei õpi korralikult ühtegi keelt ära) ning kellele sisendatakse, et eesti keelt ei ole vaja õppida (jah, Eestis on selliseid poliitikuid). Arvan, et taolisele perele mõjub igasugune üleskutse minna üle ainult eestikeelsele koolisüsteemile, hirmutavalt. Ning kui üleskutse on ainult poliitiline loosung ehk sellele ei järgne kirjeldust/plaani/tegevuskava, kuidas eesmärgini jõuda, siis kõlab see veel hirmutavamalt. Mõtelgem sellele ja arvestagem sellega, mismoodi kõlavad poliitilised loosungid inimestele, keda need poliitikad kõige vahetumalt puudutavad.
Viiendaks, keele võib ju ära õppida, isegi vajaliku eksami ära teha, aga mis saab edasi? Narva taksojuht või Jõhvi juuksur võivad eesti keele vajalikul tasemel ära õppida ja õpivadki ning teevad ära ka eksami ja …. ei kasuta eesti keelt enne, kui peavad tegema järgmise eksami. Integratsioon saab olla edukas ainult siis, kui lisaks keeleoskusele on ka keskkond, kus eesti keeles rääkida. Ja seda täna Ida-Virumaal ei ole või kui on, siis mitte piisavalt. Eesti majad, vaba lava ja Eesti seltsid on väga toredad ja vajalikud, aga sellest ei piisa. Peab olema süsteemsem ja kõikehaaravam lähenemine.
Ja lõpetuseks – teaduslikud uuringud on ja jäävad väga olulisteks poliitikate kujundamisel. Aga ainult nendega piirduda ei saa. Poliitikaid tehakse inimeste heaks ja poliitikad on tühjad, kui need ei lähe inimestele korda. Seepärast pean väga oluliseks kuulata, mida inimesed arvavad, millised on nende kogemused ja ettepanekud. Usun, et poliitika saab olla edukas, kui tegutsetakse ÜHESKOOS – üksteist kuulates, üksteisega arvestades, üksteise arvamustest lugu pidades ja vastutust jagades. Eriti oluline on see teemade puhul, millel on pikk ajalugu, mis on tundlikud ja mis puudutavad väga paljusid meist.
Olen ka edaspidi tänulik teie mõtete ja ettepanekute eest. Luban, et hoian teid kursis sotside aruteludega ja ettepanekutega haridusteemal. Homme õhtul kohtun Tallinna sotsidega ning kindlasti räägime ka haridusest ja eesti keelest.