Riigikogu valimisteni on jäänud natuke rohkem kui nädal. Tegelikult valimised juba käivad: eel- ja e-hääletamise teel, samuti saatkondades. Kampaania käib alles täie hooga ja ometi tahaksin jagada esimesi tähelepanekuid oma esimesest Riigikogu valimiste kampaaniast.
Kõigepealt oli see huvitav, õpetlik ja inspireeriv. Kümned külastused, kümned intervjuud, kümned debatid, sajad kohtumised tänavatel ja kauplustes. Ja kõige tipuks nägin linnas oma suuri valimisplakateid. See oli harjumatu. Oli ka asju, mida ma põhimõtteliselt ei teinud. Ma ei käinud inimeste kodudes ehk ei teinud nii öelda ukselt-uksele kampaaniat. See oli ja jääb mulle võõraks ning ebameeldivaks. Ma ei saa tungida inimese privaatruumi, milleks meie kodud ju on. Püüdsin ette kujutada, mida teeksin, kui keset õhtuseid toimetusi seisaks ukse taga Jüri Ratas ja pakuks taimeteed. Tee võtaksin vastu, lõppude lõpuks olen ju viisakas inimene, aga õnnelik tema külaskäigu üle ei oleks.
Mis veel kampaania ajal silma hakkas? Eelkõige kaks teemat. Esiteks, siiamaani käib ajakirjanduses ja poliitikaekspertide vahel valimiste põhiteema ja põhikonflikti otsimine. Nagu Pipi otsis spunki. On see majandus või maksud või migratsioon või pensionid või toetused või eesti-keelne kool või midagi muud? Kõik need vastused on õiged, sest valimiste teemad ongi just need, millest inimesed räägivad ja mis neile korda lähevad. Aga on veel üks teema – väga põhimõtteline valik väärtuste ja vabaduste skaalal. Kas jätkame välispoliitikas samas suunas, nagu oleme liikunud alates 90.-ndatest või pöörame isolatsiooni poole, nagu on viimastel aastatel teinud Ungari, Poola, Tšehhi. Kas peame lugu igast Eestis elavast inimesest, kes peab lugu meie riigist, või hakkame taga ajama tõupuhast eestlast, kellel on ainuõigus Eesti riigile. Kas jätkame õigusriigi tugevdamist või politiseerime kohtud ja nuhtleme kohtunikke, kes kehtivaid seadusi täidavad. Kas austame vaba loomingut või loeme rahvakunstiks Riigikogu ette toodud alandavaid, häbistavaid ja solvavaid plakateid. Kas lubame naistel otsustada oma elu üle ise või degradeerime naised sünnitusmasinateks? Ma ei arva, et need Riigikogu valimised muudavad Eesti kurssi, aga ma ei välista, et need valimised võivad olla sammuks vales suunas. Ja seda Eesti endale lubada ei saa, ei riiklike huvide ega ka iga üksiku inimese turvalisuse ja heaolu mõttes.
Ma tahan, et Eesti oleks vaba ja Eesti inimesed oleksid vabad kõigis oma valikutes ja võrdsed kõigis oma võimalustes.
Muidugi on inimestele olulised palgad, pensionid, toetused, arstiabi. Kuulen seda kõigil kohtumistel. Aga kuulen ka seda, et kõik erakonnad lubavad tõsta pensione ja lastetoetusi, lühendad arstijärjekordi ja vabastada lapsevanemad lasteaiamaksust. Naljaga pooleks võib öelda, et kõik erakonnad on muutunud
sotsiaaldemokraatlikeks. Isegi EKRE. See on hea selles mõttes, et lõpuks on kõik aru saanud, et Eesti edu tähendab iga inimese edu, et Eesti ei saa olla õnnelik, kui meie inimesed ei ole õnnelikud ning Eesti ei saa kunagi rikkaks, kui vahe rikaste ja vaeste vahel suureneb. Tsiteerin maailmakuulsat majandusteadlast Jeffrey Sachs’i, kes külastas mõni aeg tagasi Eestit ja soovitas meile sotsiaaldemokraatlikku praktikat, mille järgi me kõik oleme osa ühiskonnast ja laseme kõigil saada osaks ühiskonnast.
Aga siit tekib küsimus – keda valida, kui kõik lubavad sama. Selles olukorras, kus kõik erakonnad on „sotsiaaldemokraadistunud“ soovitan mina valida originaali, sest milleks valida koopiaid, kui originaal on olemas.
Ja kui te ikkagi kõhklete, siis valige inimest. Valige selline inimene, kellele võite olla kindel, kelle pärast ei hakka piinlik, keda peate sobivaks ja väärikaks ennast esindama. Sest seda ju Riigikogu liige on – teie esindaja. Teiseks, kohtusin päris paljude inimestega, kes ütlesid, et nemad valima ei lähe. Ühed ütlesid seda uhkusega, rõhutades, et nemad ennast räpase poliitikaga ei seo. Teised olid kõhklevad ja ütlesid, et ei tea keda valida või ei lähe valima seetõttu, et nende häälest ei sõltu ju midagi ja midagi ju niikuinii ei muutu. Tõesti, sõnad “poliitika” ja “poliitik” on kahjuks täna päris kehva maiguga. Aga kui natukenengi järele mõelda, siis poliitika ei ole ju midagi muud, kui meid kõiki ja meie lähedasi puudutavad igapäevased küsimused nagu palgad, töökohad, lastetoetused, kooliharidus, pensioni, arstiabi ja nii edasi. Poliitika on see, millist tulevikku soovime endale, oma lastele ja lastelastele. Ning kui meie ei ütle valimistel, millist tulevikku me soovime, siis teevad selle otsuse meie eest teised. Need, kes lähevad valima. Nemad määravad meie ja meie lähedaste tuleviku. Nemad otsustavad, millises riigis hakkavad elama meie lapsed ja lapselapsed. Ja neil on õigus seda teha, sest nemad lähevad valima. Lubage mul meenutada Brexiti referendumit Suurbritannias. Euroopa Liidust lahkumise toetajad võitsid väga napilt – 51.9%-ga, kusjuures otsuse tegid vanemad inimesed, sest nemad tulid välja ja hääletasid. Hääletamas käis 64% 18-34-aastaseid; 80% 35-64-aastaseid ning 90%(!) vanemaid kui 65-aastased. Me ei saa kunagi teada, milline oleks olnud referendumi tulemus, kui noored oleksid olnud aktiivsemad. Võib vaid ennustada. Aga fakt on see, et Suurbritannia tuleviku üle ehk oma laste ja lastelaste tuleviku üle otsustasid vanemad ja vanavanemad, sest noored olid passiivsemad. Olen kohtunud Briti noortega, kes referendumil ei osalenud ja nende seas on neid, kes kahetsevad, et jäid kõrvale, sest nende hääl oleks võinud muuta nende riigi ja nende endi tulevikku.
Ärgem korrakem brittide vigu, ärgem jätkem oma riigi tuleviku üle otsustamist teistele. Mingem valima ja valigem ise oma riigi ja rahva tulevik! Sest iga hääl loeb!
Lõpetuseks paar väga vahvat seika kampaaniast. Tegelikult oli neid päris palju. Näiteks Ülemiste keskuses, kui minuga tuli juttu ajama minuvanune abielupaar ja ütles, et lapsed veenavad neid valima sotsiaaldemokraate, sest sotsid mõtlevad lastele. Nad ise olid aastaid ühe teise erakonna valijad, aga nüüd lubasid oma lapsi kuulata. Või venekeelne abielupaar, kes oli tulnud Eestisse 5 aastat tagasi, peab Eestit maailma parimaks riigiks, õpib praegu eesti keelt ja loodab saada Eesti kodakondsuse järgmisteks Riigikogu valimisteks. Või Männiku metsas koeraga jalutanud daam, kes ütles, et nägi saadet, kus ma rääkisin koerte kiibistamisest ja kiibistas ka oma krantsi. Või Paldiski laadal kohatud härra, kes piidles mind tükk aega kaugemalt, lõpuks tuli lähemale, naeratas ja ütles, et “elusast peast” näen ma palju parem välja, kui telekas või plakatitel. Seal pidavat ma olema vanem ja kurjem. Paratamatult naeratasin. Tegelikult toovad peaaegu kõik kohtumised naeratuse näole. Nii et kui näete mind, siis, palun astuge ligi. Ajame juttu. Ja naeratame.