Lugupeetud Priit Pullerits, Teie sotsiaaldemokraatidele pühendatud arvamuslugu (link artiklile) puudutas mind väga isiklikult ja ka väga valusalt. Ja kindlasti mitte ainult mind. Te heidate ette, et sotsiaaldemokraadid ei kaitse rahvusriiki. Te võtsite vaevaks väita, et sotsiaaldemokraadid hoiduvad eestlusest ja rahvuslusest „nagu katkust“ ja leiate ekrelikke stampväljendeid kasutades, et „sotsid on pigem globalistide, kultuurimarksistide ja multikulti leeri esindajad.
Vastan Teile enda ja kõigi sotsiaaldemokraatide nimel – me austame ja kaitseme jäägitult Eesti Vabariigi põhiseadust ja selle aluspõhimõtteid. Me oleme teinud ja teeme kõik selleks, et tagada „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.“ Neist põhiseaduslikest imperatiividest on sotsiaaldemokraadid lähtunud kõigis oma otsustes, nii riigikogus kui valitsuses. Punkt. Eesti keele ja kultuuri ning eesti teaduse arendamine ei tohi aga kuidagi tähendada seda, et me tõrjume primitiivsete argumentidega ühiskonnast eemale suure osa kaasmaalasi, kes ei ole rahvuselt eestlased.
Ja nüüd isiklikult. Olen venelane ja Eesti ja Eesti riigi patrioot. Kasvasin kakskeelsena, kuid minu venelasest ema kasvatas mind üles vaimus, et meie, venelased, kes me elame Eestis, peame austama seda riiki, rahvast, keelt ja kultuuri. Olen uhke selle üle, et mul on olnud võimalus töötada Eesti riigi ja rahva heaks rohkem kui 25 aastat – diplomaadina, suursaadikuna ja välisministrina. Ajal, kui mina kaitsesin 2007. aasta kevadel Moskvas Eesti riiki, tegite teie tõenäoliselt trenni. Julgen siinkohal väita, et agressiivse rahvahulga ette minemine nõuab rohkem mehisust, kui Käärikul suusaoskuse lihvimine või suusablogis praalimine.
Presidendivalimiste ajal soovitati mul mitte öelda, et olen venelane, sest nii ei pidavat ma EKRE-t ärritama. Ma ei teinud seda, sest ma ei taha elada riigis, mis peab eestlasi „väljavalituteks“, ma ei taha elada riigis, kus lahterdatakse inimesi võõrasteks ja omadeks. Jäägu tõupuhtuse tagaajamine Eesti hagijate aretajatele.
Priit Pullerits, palun saage ükskord aru, et Eesti riigi iseseisvus, samuti „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade“ ei ole vaid eestlaste privileeg, vaid kõigi nende inimeste au ja kohustus, kes Eestit oma koduks peavad. Teine suur põhiseaduslik väärtus on see, et kõik Eesti kodanikud on seaduse ees võrdsed ja ühetaolised. Eesti riigi aluseks peavad olema inimväärikus, demokraatia, õigusriiklus ja võrdne kohtlemine. Just sellise põhiseaduse võtsid rahvahääletusel vastu Eesti inimesed, mõistes, et tänapäevast rahvusriiki ongi võimalik üles ehitada ainult neist põhimõtetest lähtudes.