LENNART MERI- MINU ESIMENE VÄLISMINISTER

Ma ei tea, kas Eestis on inimest, kellele Lennart Meri nimi ei tooks naeratust suule ja uhkust südamesse. Mina ei ole ühtegi sellist kohanud. Ja peaaegu kõigil on rääkida mõni lugu Lennartist – kas oma kogemustest või raamatutest loetust või lihtsalt “folkloorist”.

Ka minul on oma lugu Lennart Merist…

Alutasin tööd välisministeeriumi pressi- ja infoosakonnas aprillis 1991 ja minu esimeseks tööülesandeks oli teha igal hommikul välisminister Lennart Merile kokkuvõtteid venekeelsetest ajalehtedest. Positiivne oli see, et Meri hommik hakkas suhteliselt hilja, keskpäeva paiku, nii et selleks ajaks sai kokkuvõte ilusti tehtud. Ma ei tea, kui hästi see töö  mul välja tuli, aga paari kuu möödudes kutsus Lennart Meri mu enda juurde. Pabistasin hullult. Ministri juurde minek oli minu jaoks midagi erakordset – ühet poolt hirmutavat ja samas ka huvitavat. Pea oli küsimusi täis. Mida võiks ta tahta? Kas ma tegin midagi valesti? Kas mind lastakse lahti? Ma ei tea, miks tulid esimesena meelde kõige hullemad põhjused. Tegelikult läks kõik hästi. Lennart Meri ütles, et kohtub kõigi uute töötajatega. Olgu öeldud, et kevadel 1991 oli see võimalik, sest meid oli kokku alla 30 töötaja. Lennart rääkis pikalt ja väga pikkade pausidega. Ta võrdles diplomaatiat pannkookide tegemisega, selles mõttes, et esimene kook läheb ikka aiataha, aga mida edasi, seda ilusamad koogid tulevad. Lõpuks tegi ta mulle ettepaneku minna üle juriidilisse osakonda, kuna olen hariduselt jurist. Nii lõppes minu karjäär pressi- ja infoosakonnas ja esimene kohtumine välisministriga. Olgu samuti öeldud, et koos Lennart Meriga oli mul võimalus töötada 12 välisministriga, aga esimene jääb alati esimeseks.

Minu viimaseks Lennart Meriga seotud ürituseks Välisministeeriumis jäi Lennart Meri büsti avamine. Olin siis ise välisminister. Büsti autor on Tauno Kangro ja selle kinkisid Välisministeeriumile Jaak ja Mikk Lipmaa. See on väga omapärane ja samas nii “lennartlik” kunstiteos. Seepärast pidasime nõu Lennart Meri perega, kas nad ikka kiidavad heaks sellise büsti avamise Välisministeeriumi fuajees. Nad olid nõus. Büsti avamisel 2016. aastal olid kohal ja kõnelesid proua Helle Meri ja Mart Meri. See oli üks väheseid kordi, kui kohal olid peaaegu kõik taasiseseisvunud Eesti välisministrid ja nad kõik rääkisid oma lugusid Lennartist ja Lennartiga. See oli üks tore üritus, mida jään alati meenutama ning mul on väga hea meel, et Lennart Meri hoiab Välisministeeriumi tegemistel pilgu peal. See on inspiratsiooniks noortele ja nostalgiliseks meenutuseks vanadele.

Ja lõpetuseks koertest. Mul on koer Lennu, kelle pikk nimi on küll Marland Lady Lennox, aga see on kirjas paberites, päris elus on ta Lennu. Ta on shoti terjer ja ta on tüdruk. Soome presidendil Sauli Niinistöl on ka koer Lennu. Ta on bostoni terjer ja ta on poiss. Küsisin kunagi, kas Soome Lennu sai nime Lennart Meri järgi, selgus, et ei. Ja ikkagi on tore teada, et maailmas on vähemalt kaks parimat sõpra ja pereliiget, kelle nimi on Lennu. 🙂 Neid on kindlasti rohkemgi, aga teisi ma veel ei tunne.

Jäta kommentaar