Viimastel päevadel on pakkunud kõneainet küsimused, miks sõidab Kersti Kaljulaid Moskvasse, kas ta peaks sõitma Moskvasse remonditud saatkonnahoonet avama ja kellega ta kohtub ning mida ütleb.
Asjakohased küsimused, sest Eesti presidendid ei käi Moskvas väga tihti, et mitte öelda – käivad haruharva. Tegelikult ei olegi neid kohtumisele Vene Föderatsiooni presidendiga kunagi kutsutud. Kui kohtumised on olnud, on need olnud teiste ürituste „äärealadel“. Nii näiteks käis president Ilves Moskvas Boris Jeltsini matustel ja soome-ugri rahvaste kongressil Hantõ-Mansiiskis, mille raames kohtus president Medvedeviga.
Niisiis, esimene küsimus – millal sobib minna ja millal mitte? Diplomaatia kohta öeldakse, et see on kunst. On reegleid, mis on kirjas ja on reegleid, mida kirja ei panda, aga millest on kombeks juhinduda. On väga suur vahe, kas president külastab riiki, millega meil on väga head suhted, või riiki, millega suhted on olnud rohkem kassi-hiire mäng. Kellelgi ei tekiks küsimust, kui president sõidaks Riiga saatkonnahoonet avama või Helsingisse muuseumisse. Ta annaks kas ise või protokolliosakonna kaudu oma kolleegile teada, et ta tuleb ja suure tõenäosusega kohtuks ta ka oma kolleegiga, kas siis ametlikult või mitteametlikult.
Venemaaga on asi keerulisem. Moskvasse minekuks peab presidendil olema põhjus ja saatkonnahoone avamine, isegi siis kui see on üks meie ilusamaid saatkondi, ei ole piisav põhjus Moskvasse sõiduks. See on nagu kontvõõrana pulma minek.
Tänaseks on siiski selgunud, et Moskvas toimub Kaljulaidi ja Putini kohtumine. See muudab asja ja ei olegi oluline, mismoodi see kohtumine kokku lepiti, kes kellele helistas või kes kelle fakti ette pani. Kahe riigi presidendi kohtumine on arusaadav põhjus Moskvasse minekuks.
Nüüd on küsimus sõnumites ja teemades, millest kohtumisel räägitakse ja kuidas seda hiljem avalikkusele edastatakse. Olen kindel, et visiit tekitab tähelepanu nii Eestis kui Venemaal. Teistes riikides pigem vähem, sest see toimub Suurel Reedel, mis on kristliku maailma suurimaid pühasid. Meenutan eelmisel aastal Helsingis toimunud Putini pressikonverentsi Trumpiga. See oleks võinud mitte toimuda, niivõrd alandav oli see Trumpile ja USAle. Selle sündmuse valguses tasub aga meeles pidada (ja meeled ärksana
hoida), kuivõrd osavalt suudab Putin pressikonverentsil kõik teemad enda kasuks pöörata ja vastaspoolest üle sõita. Samaväärselt tuleb arvestada Kremli trollivabriku võimekusega Eesti venekeelses inforuumis müüte konstrueerida ja levitada.
Eesti ja Venemaa poliitilised suhted on keerulised, nagu ka EL-il ja NATO-l tervikuna. Seda enam tuleb kaaluda oma sõnumeid ja teemasid. Kindlasti tuleb tõstatada kahepoolseid küsimusi nagu piirileping, aga ka Venemaale ebamugavaid teemasid nagu Krimmi okupeerimine, sõjategevus Ida-Ukrainas, Venemaa küberrünnakud. See ei ole lihtne. Soovin meie diplomaatidele ja president Kaljulaidile edu!