Tänasel Riigikogu istungil sai Jüri Ratas peaministri mandaadi, aga võitjana lahkus saalist Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Ta jäi kindlaks oma põhimõtetele ja julges seda ka välja näidata, keeldudes toetamast EKRE IKE koalitsiooni. Ta tegi selle otsuse, sest ei pea normaalseks solvamist ja alandamist, mida külvavad EKRE poliitikud ja julges seda ka välja öelda. Ta tegi seda, mida ei julgenud teha mitte ükski teine Isamaa või Keskerakonna saadik. Kuigi nii mõnigi neist oli nii enne kui ka pärast valimisi vägagi valjuhäälne ja “põhimõttekindel” EKRE-ga koostöö välistamisel.
Ma kuulasin Viktoria intervjuud, ma helistasin talle ja ma usun, et ta tegi oma otsuse raske südamega. Tänase sammuga näitas ta koha kätte ka kõigile neile Isamaa saadikutele, kes võtsid “raske südamega” vastu ministriportfelle ja Keskerakonna Riigikogusse valitud saadikutele, kes põgenesid oma valijate ja hääletuse eest Brüsselisse või Tallinna alllinna.
Me kuulume Viktoriaga erinevatesse erakondadesse ja me ei jaga sama maailmavaadet. Ma olen Viktoriat alati austanud, aga täna andis ta õppetunni kõigile poliitikutele – õppetunni selle kohta, kuidas jääda truuks oma väärtustele, kuidas seista vastu vihkamisele. Jääb vaid kahetseda, et Isamaa ja Keskerakonna ridades ei olnud rohkem selliseid poliitkuid. Kui oleks olnud, siis ei oleks Viktoria jäänud ainukeseks vastuhääleks ja EKRE IKE-t ei oleks sündinud. Mõelge sellele.