Seekord lõppes Eesti-Soome “sõnavõistlus” tulemusega 0:1 meie põhjanaabrite kasuks, sest siseminister Mart Helme rämedate isiklike solvangute sihtmärgiks olnud peaminister Sanna Marin jäi väärikaks ning käitus Põhjamaa tipp-poliitikule kohaselt. Meie parimatel sõpradel soomlastel on põhjust oma valitsusjuhi üle uhke olla, tuhanded eestlased vabandavad aga oma isiklike Soome sõprade ees meie ministri matslikkuse pärast. Nagu näiteks humorist Mart Juur, kes kirjutas oma vabanduse puises soome keeles, aga siirast südamest: „Anteeksi, hyvät suomen ystävat. Täma Viron minister on päin tyhma, a perfect idioot“.
Endise suursaadiku ja välisministrina ei tahaks ma praegu olla suursaadik Harri Tiido rollis Helsingis. Midagi nii piinlikku ei ole vähemalt sel sajandil Eesti-Soome suhetes juhtunud ning jälle peab koristama Mart Helme poriseid jalajälgi Soome valitsusasutuste parketilt. Alles pidi selgitama Helme NATO plaani B, mis tekitas korraliku arusaamatuse Soomes ning juba uus lollus. Jõudu ja kannatlikkust, Harri!
On teada, et ülikoolidiplom ei garanteeri tarkust ja intelligentsust, aga Helmelt kui TRÜ diplomiga ajaloolaselt oleks oodanud natukenegi paremat sotsiaaldemokraatia tundmist. Kujutage ette, mis juhtunuks Eestis, kui Soome valitsuse liige oleks nimetanud praegust EKRE-t “pruuniks” või EKRE-lasi “pruunsärklasteks”. Suure tõenäosusega oleksid Helmed solvunult räusanud ning nõudnud Soome valitsuselt ametlikku vabandust!
Meie peaminister piirdus selle asemel talle ainuomase üldsõnalise jutuga „ootan austavat koostööd Soome kolleegidega kõigilt valitsuse liikmetelt“ ning välisminister rääkis prohmakast, mis võinuks olemata olla.
Lõpetuseks. Oma sõnavõtuga alavääristas ja solvas Helme kõiki inimesi, kes praegu töötavad või noorena elatise teenimiseks töötasid müüjana või mõnel muul lihtsamal tööl. Mida pidid tema avaldust lugedes tundma Rimi või Selveri kassas töötavad inimesed, eriti EKRE valijad nende seast? Et nad on teise sordi inimesed, kellelt Helme tahab küll hääli saada, aga Eesti elu juhtimisest kaugel hoida kui alaväärtuslikke inimesi?
Kuna küsiti, siis minu esimene töökoht oli Tallinna Botaanikaaed, rosaariumi rohija. Olin siis 14. Teenitud raha eest ostsin kokkupandava jalgratta ja tordi. Selline jalgratas oli siis väga kõva sõna, see on siiani alles.