Head lugejad,
Teie ees on minu kolmas kuukiri – märtsikuu oma. Pean kohe ütlema, et minu märts kujunes hoopis teistsuguseks, kui ma oleksin osanud arvata. Nagu, ma olen kindel, ka kõigil teil.
Märtsi esimesel nädalal räägiti koroona (COVID-19) viirusest, aga meie elu kulges veel normaalselt. Minul jätkus nädala sees töö Brüsselis ja nädalavahetusel olid toredad kohtumised Tabasalus ja Jõhvis, mida jagan teiega ka kuukirjas. Toimusid Eestimaa naiste kongress, arutelu „Naised poliitikas 100“ Riigikogus, tähistasime naistepäeva.
Ja siis plahvatas koroona (COVID-19) pomm. Paari päevaga lõpetas Euroopa Parlament oma töö Brüsselis, Poola pani piiri kinni ja tuhanded Balti riikide kodanikud jäid Saksa-Poola piirile lõksu, riigid kuulutasid üksteise järel välja reisikeelud ja eriolukorrad. Mina olin 14 päeva karantiinis, sest tulin tagasi Brüsselist ja seda soovitas Terviseamet, et vältida võimalikku teiste nakatamist. Kohe Brüsselist tagasi tulles tegin ka koroona testi, et olla kindel, et ma ei nakatanud inimesi, kellega kohtusin nädal varem. Suureks kergenduseks sain teada, et test oli negatiivne.
Tänaseks hakkame harjuma eriolukorra ja piirangutega. See ei ole lihtne – ei moraalselt ega materiaalselt. Paljud on kaotanud töö ja sissetuleku. Minul on vedanud – mu pere on terve ja saan teha kaugtööd. Euroopa Parlament on esimesest šokist üle saanud ja kalendrisse lisandub järjest rohkem videokonverentse. Minu elu kõige suurem muutus ongi see, et üle tüki aja ärkan igal hommikul oma voodis – reisimist ei ole, inimestega näost näkku kohtumisi ei ole, saan seda aega teistmoodi kasutada. Pealegi on nädalavahetused vabad.
Seepärast otsustasin minna koos naiskodukaitsjatega appi Häirekeskuse infoliinile 1247. Ma tean, et see ei ole palju. See ei ole võrreldav tööga, mida teevad eesliini inimesed. Ja siiski – oma väikese panusega kummardan sügavalt kõigi ees, kellest sõltub täna meie tervis, heaolu ja see, kuidas me kriisist välja tuleme. Austagem ja hoidkem üksteist ning täitkem piiranguid!
Lugupidamisega,
