Head lugejad,
Ja ongi käes maikuu ning teie ees on minu neljas kuukiri.
Aprill möödus endiselt koroona tähe all. Euroopa Parlamendis toimus miniplenaaristung, EP president Sassoli avaldas lootust, et mais saame juba kokku näost näkku. Ma ei ole kindel, et see õnnestub. Lennuühendused on peaaegu olematud ning jätkuvalt kehtivad riikides karantiininõuded. Pealegi katsetab Euroopa Parlament uut digitaalset hääletamist, mis pidavat toimuma ilma paberite edasi-tagasi saatmiseta.
Jätkuvalt vastasin Häirekeskuse infotelefonile 1247. Sellest räägin videotes ning intervjuus, mille andsin Anu Saagimile. Kõnesid on jäänud palju vähemaks võrreldes kriisi esimeste nädalatega, aga neid ikkagi on, nii et infotelefon jätkab vähemalt eriolukorra lõpuni. See on olnud mulle väga eriline kogemus. Meie, vabatahtlike, tööd ei saa võrrelda professionaalidega, kes vastavad telefonile 112, aga mingisuguse ettekujutuse olen saanud ja oskan hoopis teistmoodi hinnata 112-le vastajate tööd ning vastutust. Ei ole kindel, et mina selle tööga hakkama saaksin. Pooleteise kuu jooksul olen vastanud sadadele kõnedele, olen kuulnud konkreetseid küsimusi aga ka palju inimlikku muret pereliikmete, laste, kooli, töö, tervise hakkamasaamise pärast.
Koroonakriis on mõjutanud meid kõiki. Me ootame, et eriolukord lõppeks, aga me peame leppima, et COVID-19 viirus/haigus ei kao ära, vähemalt kuni vaktsiini avastamiseni. Me peame õppima elama uues reaalsuses, koos viirusega, peame võtma kriisist kaasa õppetunnid – olema ettevaatlikud ja hoolivad.
Olge terved!
Lugupidamisega,
