Varsti on jälle käes maikuu ja 9. mai – Euroopa päev ja võidupäev. Võidupäeva tähistamine kütab alati kirgi üles, aga seekord ei taha ma sellest kirjutada. Ütlen vaid, et minu arvates on inimestel õigus tähistada võidupäeva, kui nad seda soovivad ja kui see ei muutu Eesti riigi vastaseks ürituseks. Ma saan aru nendest, kes tahavad viia lilli tundmatu sõduri või mõne teise mälestusmärgi juurde ja ma mõistan hukka need, kes kasutavad võidupäeva provokatsioonideks ning vaenu ja viha õhutamiseks. See on vale ja lubamatu.
Eile (reedel, 24.04) sai teatavaks, et eriolukorda on pikendatud kuni pühapäevani, 17. maini. See ei tulnud üllatusena, sest juba mõnda aega on räägitud massiürituste piiramisest või isegi keelustamisest suve lõpuni. Mis omakorda tähendab, et keeluaja sisse jääb 9. mai, mida mõned tähistavad Euroopa päevana ja teised võidupäevana. Traditsioonilised massiüritused jäävad ära või peavad kolima virtuaalmaailma.
Ma ei muretse Euroopa päeva pärast. Eestlased on tänaseks harjunud alternatiivse virtuaalmaailmaga ja saavad aru, et ka Euroopa päeva tähistamine kolib TV-sse ja raadiosse. Nii nagu näiteks 23. aprillil toimunud veteranide päev.
Ma ei ole nii kindel võidupäeva osas. Võidupäeva tähistatakse valdavalt Tallinnas ja Ida-Virumaal. Tänaseks on teada, et näiteks Tallinna ja Narva linnavõimud on sellele mõelnud ja ametlikult välja öelnud, et järgitakse kõiki eriolukorra kitsendusi, kaasa arvatud 2+2 nõuet. See on positiivne, aga ikkagi jääb küsimus – kas see info jõuab ka venekeelsete inimesteni ja kui tõsiselt nad seda infot võtavad? Kas nad kuulavad kohalikke võime või kogunevad ikkagi mälestusmärkide juurde?
Naljaga pooleks võib öelda, et seekord on suureks abimeheks Vladimir Putin, kes otsustas koroonakriis tõttu lükata 9. mai paraadi juunikuusse. Sellest on nii palju räägitud, et olen kindel, et see info on jõudnud ka Eestis elavate Vene meediat jälgivate venekeelsete inimesteni. Loogiline järeldus võiks olla – tegemist on väga tõsise kriisiga, kui isegi Venemaa (loe: Putin) lükkab edasi niivõrd olulise tähtpäeva tähistamise ja uhke paraadi. Oli ju Moskvasse 9. mai pidustustele oodata kümneid kui mitte sadu riigipäid ja kõrgeid külalisi. Samuti tundub loogiline, et niivõrd tõsise kriisi puhul otsivad inimesed infot oma riigi ja oma kohaliku omavalitsuse infokanalitest.
Siit ka järgmine küsimus – kui palju kuulavad ja jälgivad venekeelsed inimesed Eesti meediat ning kas koroonakriis on toonud mingeid muudatusi?
Rääkides ETV+ ja Raadio 4 ajakirjanikega on hea meel kuulda, et kuulajate-vaatajate numbrid on oluliselt suurenenud ja ilmselt suurenevad veelgi. Inimesed kuulavad-vaatavad uudistesaateid, kust saavad peamise info koroonakriisi kohta. Samas vaadatakse-kuulatakse varasemast enam ka teisi saateid.
Ka minu isiklik kogemus ütleb, et venekeelsed inimesed pöörduvad järjest enam ja järjest julgemini Eesti riigi infokanalite poole. Olen ligi neli nädalat käinud koos naiskodukaitsjatega vabatahtlikuna vastamas Häirekeskuse koroonakriisi infotelefonile 1247. Kui esimestel päevadel olid suurem enamus kõnesid eestikeelsed, siis viimasel ajal on väga palju venekeelseid kõnesid. Mõnel päeval on peaaegu kõik minule sattunud või suunatud kõned venekeelsed. Kusjuures küsimused ja mured on samad nii eesti kui ka vene keelt kõnelevatel inimestel: uuritakse karantiini ja piirangute kohta, samuti haiguslehtede ja hüvitiste kohta, maskide ja piiriületuste kohta.
Sellest võiks järeldada, et venekeelne elanikkond teab, et elame kriisi ajal ning kehtestatud on eriolukord. Mis omakorda tähendab, et nad on valmis kuulama kohalikke juhte ja juhinduma nende soovitustest, kasvõi hirmust enda ja oma sugulaste elu ja tervise pärast.
9. maini on jäänud natuke rohkem kui 2 nädalat. See on piisav aeg inimeste informeerimiseks. Lisaks klassikalisele meediale tuleks kindlasti kasutada sotsiaalmeediat. Kuigi enamus eakaid sotsiaalmeediat ei jälgi, teevad seda nende lapsed ja lapselapsed. Kaaluda võiks kirjade saatmist valdavalt venekeelse elanikkonnaga linnades, linnaosades või maakondades, et informeerida inimesi sellest, mis on 9. mail keelatud ja mis on lubatud.
Kindlasti tuleb olla valmis selleks, et mitte kõik ei käitu nii nagu peab. Alati on neid, kes ei ole piirangutest kuulnud ning kunagi ei saa välistada lihtsalt pahatahtlikke inimesi. Aga ka siis saab olukorra lahendada viisakalt, kui piisavalt ette valmistuda. Teatavasti jälgib eriolukorra täitmist politsei, aga kaasata saaks ka vabatahtlikke, kes tuletavad inimestele eriolukorra reegleid ja piiranguid meelde.
Lõpetuseks üks isiklik mälestus. Mõned aastad tagasi kutsusid Sillamäe kooliõpilased mind arutelule Euroopa ja Euroopa Liidu tuleviku üle. Arutelu oli pühendatud Euroopa päevale ning toimus 9. mail Sillamäe Gümnaasiumis. Oli meeldiv näha, mida tähendas 9. mai nendele kooliõpilastele – hommikul viisid nad koos vanemate ja vanavanematega lilli Suure Isamaasõja mälestusmärgi juurde ning seejärel tulid koolimajja, et rääkida Euroopast ja meie ühisest tulevikust.
Olge terved!