Paar päeva tagasi, 1. mail, algas Eesti eesistumine ÜRO Julgeolekunõukogus. Eesti jaoks on see erakordne – seda tehakse esmakordselt, selleks ollakse pikalt valmistunud ja see annab Eestile võimaluse näidata ennast maailma tippareenil.
On arusaadav, et koroonakriis on löönud segi kõigi rahvusvaheliste organisatsioonide, ka Julgeolekunõukogu töö ning Eesti plaanid. Ometigi loob praegune kriis ka erakordsed võimalused. Riigi välispoliitilist tugevust ei näita pikalt ettevalmistatud tantsusammude perfektne ettekandmine, vaid oskus reageerida kiiresti, efektiivselt ja nähtavalt reaalajas maailmas toimuvale.
ÜRO-s meenutatakse siiani Leedu väga edukat eesistumist märtsis 2014 ja mais 2015. Meenutan, et veebruaris 2014 okupeeris Venemaa Krimmi. Leedu reageeris kiiresti ja jõuliselt. Siiani meenutatakse Leedu väga häid sõnavõtte. Võib öelda, et Leedul “vedas”, sest Venemaa “valmistas” vajaliku pinna ette. Jah, nii see oli, aga väidan, et praegune kriis võimaldab Eestil näidata veel paremini ennast ja oma tugevusi. Digiteemad, alustades interneti kättesaadavusest ja lõpetades e-teenustega, on omandanud kriisi tingimustes täiesti uue tähenduse. ÜRO peasekretär on kutsunud üles relvarahule, millega haakub väga hästi ka “küberrelvarahu”. Ma ei kahtle, et meie diplomaadid oskavad need teemad maksimaalselt ära kasutada.
Aga välisminister? Tutvustades Eesti eesistumist nimetas Reinsalu ühe peamise üritusena videoarutelu II maailmasõja tagajärgede ja okupeeritud territooriumide üle Euroopas. Seejuures avaldas välisminister lootust, et temaga ühinevad Euroopa kolleegid ja mõned “kaugemad välisministrid” ning et videokonverentsi formaat võimaldab rohket osavõttu. Viimases kahtlen väga. Välisministrid osalevad ka videokonverentsidel siis, kui teema on aktuaalne ja oluline. Olen kindel, et enamusel ÜRO välisministritest on praegu laual palju olulisemad teemad.
See, et Reinsalule meeldib rääkida II maailmasõja tagajärgedest, eriti okupatsioonikahjudest, on teada juba tema justiitsministri aegadest. Ka Ukraina ja Gruusia okupeerimine on väga olulised teemad ja peavadki olema Eesti väliministri laual. Aga kas see on õige teema ÜRO julgeolekunõukogu eesistujale ajal, kui kogu maailm tegeleb koroonakriisiga? Kui kogu maailma tähelepanu on rahvusvahelisel koostööl või õigemini – selle puudumisel? Kui ÜRO JN alalised liikmed on tõmbunud oma nurkadesse?
Selles olukorras ootaks Eesti välisministrilt ettepanekut või tegevust, mis on täna rahvusvaheliselt oluline ja haakub praeguse kriisiga, mitte ei pälvi ainult Euroopa kolleegide ja paari kaugema väliministri tähelepanu.
Toon ühe näite teemast, mille mina oleksin välisministrina lauale toonud. 24. aprillil avalikustas WHO rahvusvahelise üleskutse toetada innovatiivseid lahendusi ja teadustööd ning tagada kogu maailmas õiglane juurdepääs COVID testidele, ravile, vaktsiinile. Selle algatuse taga on ka teadlased, arstid ja erasektor ning alates 4. maist kutsutakse initsiatiiviga ühinema kõiki ÜRO liikmesriike ja teisi osapooli. Ma väidan, et rahvusvaheliselt ollakse aru saadud, et COVID-19 kriisiga hakkamasaamine sõltub väga palju koostööst teadlastega. Eestis on seda korduvalt kinnitanud ka peaminister Ratas. Me kõik oleme uhked Eesti teadlaste saavutuste üle, näiteks Tartu Ülikooli teadlaste edusaamude üle COVID -19 testimise valdkonnas. See oleks teema, mis läheb täna korda rahvusvaheliselt, mis oleks eesistujale vääriline ja mis võimaldaks tutvustada Eesti teadlaste edusamme. Samuti väidan, et taolise teemaga tuleksid kaasa palju enam välisministreid, kui saab olema neid, kes jälgivad 8. mail video vahendusel Reinsalu sõnavõttu.
WHO algatusest saab lugeda allolevalt lingilt https://www.who.int/who-documents-detail/access-to-covid-19-tools-(act)-accelerator
See on ainult üks näide. On mitmeid teemasid, mis on tänases kriisiolukorras olulisemad kui II maailmasõda ja okupeeritud territooriumid Euroopas. Nimetan mõnda – koroonakriisi mõju rahvusvahelisele julgeolekule, keskkonnale, arengukoostööle, väliskaubandusele.
Soovin välisministrile laiemat välispoliitilist haaret, oskust kiiresti ja efektiivselt reageerida reaalses maailmas toimuvale ja vähem sisepoliitiliste punktide püüdmist. Ärge vahetage Eesti rahvusvahelisi võimalusi erakondliku poliitika vastu! Vähemalt sellel ajal, kui Eesti on ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja ja eestkõneleja.
Soovin edu meie diplomaatidele Eesti väärikal esindamisel!