Head lugejad,
8. juunil lendasin Brüsselisse. Olin selleks ajaks olnud Tallinnas paar päeva vähem kui kolm kuud. Imelik oli lennata läbi inimtühjade lennujaamade: Helsingis lennujaamas oli paarkümmend inimest, enamus eestlased, Pariisi lennujaam oli täiesti inimtühi, vaid politsei kõndis ringi, riigipiiridel kontrolliti dokumente ja uuriti reisi eesmärki. Samal päeval juhtus midagi sellist, mida ma ei oleks uneski näha – üks Brüsseli lennujaama teenindav firma läks pankrotti ning Brüsseli lennujaam suleti paariks nädalaks. Jah, Euroopa Liidu südames asuv lennujaam suleti täiesti – mitte ühtegi lendu paari nädala jooksul. Ka mina pidin oma lennuplaani muutma ja jõudsin lõpuks Brüsselisse rongiga Pariisist.
Parlamendis jätkus tegeliku töö ja kaugtöö kombinatsioon. Huvitav oli näha parlamendi saalist video vahendusel koosolekutel osalevaid kolleege. Iga kohtumine algas kohustusliku “can-you-see-me-can-you-hear-me” (kas-te-näete-mind-kas-te-kuulete-mind) sissejuhatusega. Järgnes “push-the-speak-butten-when-you-speak” (vajutage-“speak”-nuppu-kui-räägite) osa. Ühendus oli katkendlik ja ebaühtlane, sõltuvalt rääkija internetiühendusest, aga ka Euroopa Parlamendi tehnilisest võimekusest. Seni ei ole toimunud mitte ühtegi videokohtumist, kus ei oleks olnud tehnilisi probleeme.
Plenaaristungil saavad jätkuvalt kõneleda ainult need, kes on saalis kohal. Eks need ongi põhjused, miks järjest enam kolleege on Brüsselisse tagasi tulnud. Üle 3 kuu sain ka mina plenaaristungil sõna. Rääkisin desinformatsioonist, link on kuukirjas.
Paar päeva tagasi teatas Euroopa Parlamendi President Sassoli, et septembri plenaaristung toimub Strasbourgis. Jätkub ka kaugtöö neile, kes mingil põhjusel Strasbourgi sõita ei saa. Viimati olime Strasbourgis veebruaris. Paistab, et tasapisi tuleb normaalne elu tagasi – Euroopa Parlamenti, Brüsselisse, Eestisse. Seda enam on oluline valvsust ja mõistust mitte kaotada. Pandeemia ei ole veel läbi. Soovin kõigile ilusat ja turvalist suve – kus iganes või kellega iganes te seda veedate.
Lugupidamisega,
