Euroopa Liit tuli koroonakriisiist, või vähemalt selle esimesest lainest, välja räsituna, vaesemana ja šokis, kuid elusana. Pärast paar kuud kestnud kliinilist surma hakkas Euroopa Liit lõpuks ise hingama ja asus koos raviarstidega (loe: majandusekspertidega) ja palatikaaslastega (loe: teiste riikidega) oma raviplaani koostama.
Kriisijärgsete lõppjäreldusteni on veel pikk maa minna, aga esmaseid kokkuvõtteid saab juba teha. Pakun välja neli teemat, mis minu arvates saavad olema määrava tähtsusega EL (majandus)tulevikule ja (majandus)edukusele.
- Toimiv siseturg. Elasime enne koroonakriisi teadmises, et Euroopa Liidu toimiv siseturg on üks EL aluspõhimõtteid, mis on püha ja puutumatu. Kriis näitas väga ilmekalt, et piirideta EL ei ole iseenesest mõistetav. Märtsi nädalad lähevad ajalukku ja õpikutesse näitena selle kohta, mis saab siis, kui liikmesriigid ei koordineeri oma tegevust ja EL Komisjon vaatab seda lihtsalt pealt: piirid olid kinni, kaubad ei liikunud, inimesed ei saanud kodumaale. Täna oleme piiride avamise etapis. Loodetavasti läheb see koordineeritumalt, kui piiride sulgemine. On ju selge, et majanduse taaskäivitamiseks on siseturu toimimine kriitilise tähtsusega, nagu ka investeeringud piiriülesesse taristusse ja teistesse ühisprojektidesse.
- Digipööre ja kiire internet. Kriis tõstis digiteemad uude valgusesse, alustades kiirest ja kättesaadavast internetist, mis on vajalik kaugtööks, aruteludest e-teenuste kättesaadavusest ning lõpetades küberjulgeolekuga. Viimastes oleme endiselt EL lipulaevaks, aga kas ka kiire interneti kättesaadavuses? Kahtlen selles. Fakt on see, et digipööre on tõusnud EL kriisist taastumise prioriteediks ning 2020 lõpuks esitab Komisjon oma nägemuse EL digiteenuste edasistest arengusuundadest. See on hea võimalus Eesti (digi)ettevõtetele digimajandusel põhinevate ärimudelite konkurentsivõime testimiseks ja arendamiseks. Samuti peaks kriis olema tõukeks Eestile kiire interneti viimiseks iga meie inimeseni. Oma isiklikust kogemusest võin öelda, et Hiiumaal Kõpu poolsaarel on internetiühendus aeglane. Selleks, et oma tööd teha, oli ainus võimalus telefonist wifit jagada ehk hotspote (mobiilseid kuumkohti) luua. Mõned meie küla elanikud sõidavad 40 km kaugusele Kärdlasse, kui on vaja pidada videokoosolekut, mis ei tohi katkeda.
- EL-il on paras aeg mõelda üle-Euroopalistele maksudele. Maksud on ja jäävad liikmesriikide pädevusse, aga patt on mitte üles korjata seda raha, mille näiteks rahvusvahelised (sotsiaalmeedia)platvormid jätavad maksmata. Mõtlen üle-Euroopalise digimaksu kehtestamist. Miks üle-Euroopalise ja mitte Eesti-sisese? Sest siis kaovad erisused riikide vahel, mis annavad võimaluse näiteks Facebook’ile ja Googel’ile otsida kõige „maksusõbralikumaid“ riike ehk võimalusi maksude maksmisest eemale hoida. Digimaks on üks võimalikest maksudes, mille kehtestamist hakatakse lähiajal arutama, nagu ka plastiku maksu, lennundusmaksu, finantsteenuste maksu ja CO2 kvootidega kauplemist. Arutelud saavad olema tulised, kõik need maksud ei pruugi meile (Eestile) meeldida ja sobida, aga see ei tähenda, et arutelusid tuleks vältida põhjendusega, et „lubasime maksurahu ning maksud kuuluvad riikide ainupädevusse“.
- EL sõltumatus ja hakkamasaamine. Kriis tõstis päevakorda nii EL digitaalse kui ka laiemalt – majandusliku – sõltumatuse. Meile jäävad pikaks ajaks meelde kaadrid Hiina ja Vene sõjalennukitest, mis tõid Euroopasse maske. Jah, see oli osav propaganda ning paljud saadetised osutusid rämpsuks, aga seda ei oleks juhtunud, kui EL-il oleks võimekus ennast ise kaitsevahenditega varustada. Oleme harjunud sellega, et viimastel kümnenditel liikus tootmine Hiinasse ja teistesse odava tööjõuga riikidesse. Nüüd on aeg see poliitika üle vaadata.
Ja lõpetuseks – mul on hea meel, et Eesti valitsus otsustas toetada Komisjoni poolt väljapakutud taastumispaketti. Ilmselt ei olnud see EKRE-le lihtne otsus, aga olen kindel, et Martin Helme mäletab veel, millisesse piinlikusse olukorda ta jäi eelmisel suvel, kui püüdis ainsana blokeerida stabiilsusmehhanismi. Ta pandi väga ruttu paika, nii Eestis kui EL-is. Nüüd on Eesti valitsusel vaja seista jõuliselt selle eest, et EL toetuspakett võetakse võimalikult kiiresti vastu ning et abi ja toetused jõuaksid võimalikult kiiresti nendeni, kes seda kõige enam vajavad – alustades kõige rohkem kannatanud majandussektoritest ning lõpetades konkreetsete ettevõtetega. Eesti on seni suhtunud EL vahendite kasutamisesse vastutustundlikult ja läbimõeldult. Loodan, et see jätkub. Samuti loodan, et valitsus suudab seista EL-is Eesti majanduse ja ettevõtjate huvide ees.