Illegaalse immigratsiooni vastu ei ole ühte ja ainsat lahendust. Sellega saab võidelda, kui korraga rakendatakse mitmeid meetmeid – teha selge vahe, kes tulevad Euroopa Liitu (EL) seaduslikult ja kes illegaalselt. Lubada ELi need, kellele on õigus/seaduslik alus tulla, see puudutab nii sõjapõgenikke kui inimesi, kes tahavad tulla ELi õppima, tööle, perekondlikel põhjustel- need, kes tulevad ELi seadusliku aluseta tuleb saata tagasi nende kodumaale.
Loomulikult tuleb arvestada olukorda igas konkreetses riigis ja inimesi ei saadeta tagasi riikidesse, kus nende elu on ohus. 1) Lõpetada kuritegelike gruppide tegevus ehk organiseeritud kuritegevus. Suur osa illegaalsetest migrantidest tuuakse ELi välispiirile paatidega üle Vahemere kuritegelike gruppide poolt, kes teenivad selle pealt ja jätavad inimesed tihti merehätta. Seni kuni taoline kuritegevus eksisteerib, ei lõppe ka illegaalsete immigrantide vedu. 2) Tugevdada kontrolli ELi välispiiril, et muuta illegaalne ELi sisenemine kui mitte võimatuks, siis vähemalt väga keeruliseks. 3) Tegeleda põhjustega, mis sunnivad inimesi oma kodukohast lahkuma, olgu selleks kliimamuutused või sõjad. Inimesed ei taha reeglina oma kodust lahkuda, enamus on sunnitud seda tegema, et põgeneda võimatust keskkonnast, ka vaesusest. Ükski nendest meetmetest üksi ei tööta, aga kui neid kõiki rakendada, siis saab illegaalse immigratsiooni kui mitte täielikult likvideerida, siis vähemalt oluliselt vähendada.
Koostööst ja koordineerimisest. Täna on olukord, kus ELi piiririikidele langeb kõige suurem (illegaalse) immigratsiooni surve, eelkõige Kreekale, Itaaliale, Maltale. Nendesse riikidesse saabuvate inimeste hulgad ei ole võrreldavad näiteks Balti riikidesse tulevate Ukraina või teiste riikide põgenikega/kodanikega. Vahed on paarikümnekordsed. EL koostöö ja solidaarsus tähendab seda, et jagatakse mitte ainult raha, vaid ka vastutust ja koormust. Toon sellise näite. Kevadel pöördus Kreeka kõigi EL liikmesriikide poole palvega võtta vastu saatjata alaealisi lapsi ehk lapsi, kes põgenesid sõja eest ilma vanemate või saatjata. Kokku oli selliseid lapsi Kreeka põgenikelaagrites ligi 4000. Üleskutsele vastasid üle 10 EL liikmesriigi, nende seas ka Leedu. Eesti sellele palvele ei vastanud, kuigi olen kindel, et Eesti oleks saanud võtta vastu vähemalt paarkümmend last ja pakkuda neile turvalist keskkonda ning head haridust. Kahju, sest see oleks hea võimalus näidata humaansust ja solidaarsust ning seda, et meile lähevad korda lapsed. Üksiti oleksime aidanud Kreekat põgenikega tegelemisel.
Lisaks kõigele muule – kui tahame, et meid aidatakse, peame ka ise olema valmis teisi aitama. Sõpru ei ole kunagi liiga palju ja kunagi ei tea, millal meil abi vaja läheb.