Ärge külastage Jõulude ajal oma eakaid sugulasi, hoidke neid!
Eakad, tulge Jõulude ajal kirikusse ja võtke lapsed ka kaasa, kirikute uksed on avatud kõigile!
Need on vaid kaks näidet valitsuse viimaste päevade sõnumitest, mis on vastuolulised, arusaamatud ja põhjendamatud.
Olen alati täitnud valitsuse poolt kehtestatud piiranguid ja olen püüdnud neid ka mõista. Kui kõigest ei ole aru saanud, siis olen mõelnud, et ju ma ei peagi aru saama. Oluline, et valitsus saab aru, mida teeb – kuulab endast targemaid teadlasi, arutab ja otsustab nii, kuidas on kõige parem ja turvalisem meile kõigile.
Paraku on viimased nädalad näidanud vastupidist ja viimaste päevade otsused on lihtsalt arusaamatud ning valitsus ei oska (või ei soovi) neid põhjendada või selgitada,
Peaminister jagab infot FB-s, ministrid käivad, tegelikult lausa jooksevad, mööda tele- ja raadiosaateid, aga pilt läheb järjest segasemaks.
Kurb oli vaadata laste ujumistreenerit, kes peab trennid ära jätma, sest riietusruumis puutuvad lapsed 5 minuti jooksul omavahel kokku. Kusjuures kõigil on maskid ees, Maailma Tervishoiuorganisatsioon on väga selgelt öelnud, et COVID-19 vees ei levi ning jätkuvalt on lahti spaad.
Koolidest ja maskidest ei ole mõtet rääkidagi. Sõnumid on järjest segasemad: esmaspäevast suletakse koolihooned, aga see ei ole koolivaheaeg; kooli võib minna, aga mitte õppima; kõik koolid suletakse, aga siiski mitte kõik; maske tuleb kanda, aga see ei ole kohustuslik ja seda ei saa nõuda jne.
Mulle läks väga hinge kirikuid puudutav. Ma ei saa aru, miks kõik koolid suletakse, aga kirikud jäävad lahti. EELK peapiiskop räägib universaalsetest inimõigustest ja inimeste vajadusest käia kriisi ajal kirikus. Arusaadav. Ainult, et ka lastel on õigus haridusele, täiskasvanutel – tööle ja palgale. Peapiiskop ütleb, et „Elame ja hingame riigiga samas rütmis.“ Aga, kas see on ikka nii?
On ju teada, et Jõulude ajal koguneb kirikutesse eriti palju rahvast, nende seas just eakaid. Ma olen ristitud ja saan aru, kui oluline on paljudele Jõuluaegne jumalateenistus. Aga veelgi tähtsam on jääda ellu ja terveks, säilitada kriisi ajal töö ja palk, saada haiguse korral arstiabi, teada, et hooldekodus jagub personali, haiglates arste-õdesid ning koolides õpetajaid.
Viimastel nädalatel tuleb pidevalt uudiseid selle kohta, kuidas kirikud on nakkuskolleteks. Need uudised tulevad valdavalt välismaalt, aga kirikus käijate käitumismuster on ju sama nii Eestis kui välismaal. Täna teame, et viirus on hiilinud Kuremäe kloostrisse. Tahaks loota, et see jääb ainsaks kiriklikuks nakkuskoldeks, aga kindel ei saa olla.
Jumalateenistust saab jälgida televiisorist, raadiost ja internetist. Elusid, tervist ja inimesi tehnikaga ei asenda. Nii lihtne see ongi.
Me elame täna kriisis ja arusaadavalt kaasnevad kriisiga piirangud. Kriisiolukorras on valitsuse kohustus seada esikohale inimeste elu ja tervis ning teha kõik selleks, et kriis võimalikult väheste kahjude ja kadudega üle elada. Ning kui selleks on vaja kehtestada piiranguid, siis seda tuleb teha – (teaduslikult) põhjendatult ja arusaadavalt.
Praeguseni ei ole valitsus suutnud seda teha. Pigem on vastupidi – piirangute kehtestamine näib sõltuvat sellest, kes valitsuses või valitsuse lähedal kõvemini karjub. Ehk – mida kõvemini karjud, seda vähem piiranguid sinu valdkonnas/ametkonnas/vastutusalas kehtestatakse.
Kurb ja masendav, sest mängitakse ja riskitakse meie kõigi elude ja tervisega.