Koalitsioonilepingu välis- ja julgeolekupoliitika osa on lühike ja üldsõnaline ning kõik, mis on kirjas, on õige. Viimane on igati arusaadav – on ju reformierakond olnud pikalt Eesti välis- ja julgeolekupoliitika kujundamise ja täideviimise juures.
Aga miks nii üldsõnaline? Kas mõnda puntki oleks võinud detailsemalt käsitleda? Ma saan aru, et koalitsioonilepingu läbivaks teemaks on koroonakriis ja leping tehakse maksimaalselt 25 kuuks. Saan ka sellest aru, et ei peetud vajalikuks kirjutada Hiinast, Lähis-Ida rahuprotsessist, Iraanist jne. Ja ometigi oleksin oodanud suuremat konkreetsust vähemalt nendes punktides.
1. Suurem selgus ja konkreetsus COVID-19 kriisiga võitlemise välispoliitiliste eesmärkide ja meetmete osas EL-is. Koalitsioonileping ei räägi Euroopa Liidu 4 vabaduse, eelkõige inimeste ja kaupade vaba liikumise tagamisest kriisi ajal. Mäletame väga hästi, kuidas EL läks märtsis 2020 paari päevaga lukku ning kui palju kahju ja kannatusi see tekitas. Koalitsioonileping küll „hoiab, jätkab, osaleb, tugevdab“, aga mida see tähendab? Mida teeb valitsus selleks, et kevadel 2021 ei toimuks sama kaootilist piiride sulgemist nagu 2020, et peetaks kinni Schengeni reeglitest ja EL aluslepingutest?
2. Kahjuks ei nimeta koalitsioonileping regionaalset koostööd Balti riikide ja Põhjamaade vahel. Ometigi näeme, kui oluline on tagada täna töö(pendel)ränne (mitte ainult valitute erialade esindajatele) ning kui oluline saab olema regionaalne majanduskoostöö kriisist väljumisel.
3. Arvestades seda, et Keskerakond saab esmakordselt välisministri portfelli, et Keskerakonnal on „erilised“ suhteid Venemaaga, sealhulgas jätkuvalt jõusolevat lepingut Ühtse Venemaaga ning mõeldes viimastele sündmustele Venemaal, mis on seotud Navalnõi vahistamisega ning protestide vägivaldse mahasurumisega, oleks oodanud selget ja arusaadavat seisukohta Eesti-Vene suhete kohta. Paraku seda ei tehtud ja sellega jäeti avatuks uks spekulatsioonidele, süüdistustele ja küsimustele. Kahju. Keskerakonna leping Ühtse Venemaaga ei kao kuskile, kui Keskerakond (või Ühtne Venemaa) seda ei tühista. Lepingu kohta jätkatakse küsimuste esitamist ka peaminister Kallasele. Ning vastus – küsige Keskerakonnalt, ei ole vastus. Sest nii nagu Ratas vastutas EKRE tegevuse eest vastutab nüüd Kallas Keskerakonna tegevuse (või tegevusetuse) eest. Keskerakonna väited selle kohta, et leping Ühtse Venemaaga nagu ei olegi enam leping, on vale. Rahvusvahelistes suhetes lepingud kas on või ei ole. Samuti nagu rasedus – see kas on või ei ole. Seega ei ole ka vahepealseid seisundeid ja „varjusurma“, millele täna viitas ametisse astuv välisminister Liimets. Pikaajalise diplomaadina peaks Liimets seda ometigi teadma.
Huvitav, et välispoliitiliste eesmärkide all ei nimetatud Reformierakonna varasemat püüdlust „liberaalsetel vabadustel ja reeglitel“ põhineva maailmakorra vastu. 2019 Riigikogu valimisprogrammis nimetati liberaalseid väärtusi korduvalt. Enam mitte. Asemele on tulnud „demokraatlik riigikorraldus“. Kas sellest tuleks ka midagi järeldada? Kummardus liberalismi kritiseerijatele?
Kallas on öelnud, et üldsõnalisele koalitsioonilepingule järgnevad konkreetsed teod. Ka välispoliitika elluviimisel saab sõnadest olulisemaks tegevus. Nii nagu valitsus ei saa endale lubada kriisi ajal 100 kriitikavaba päeva, ei saa seda endale lubada ka ametisse astuv välisminister.
Soovin edu, välisminister Eva-Maria Liimets!
Arvamus on avaldatud Postimehes: https://www.postimees.ee/7164465/uks-suur-digi-ja-ummargune-koalitsioonileping