Head sõbrad!
Selle aasta veebruar on erinev ja eriline. Mäletate eelmise aasta veebruari? Üle Eesti toimusid Eesti Vabariigi aastapäevaüritused, 24.02 olid sajad inimesed Toompeal lipu heiskamise juures, saatkonnad korraldasid vastuvõtte. Eelmise aasta veebruar oli viimane endise normaalse elu kuu.
Sellel aastal oli kõik teisiti – president pidas kõne tühjale saalile ja suurem osa meist järgis üleskutet tähistada Eesti Vabariigi sünnipäeva pere ringis “kiluvõileiva ja pitsi viina”. Vähemalt seda osa, mis puudutas tähistamist pere ringis 😊
Koroonanumbrid tõusevad, voodikohad vähenevad, inimesed on piirangutest väsinud, koolilapsi kimbutavad järjest rohkem vaimsed haigused, nende emasid – koduvägivald. See on tänane reaalsus. Ka esimene vaimustus uuest valitsusest hakkab kaduma. On arusaamatu, kuidas suudeti lasta ühe kuuga Eesti nii sügavasse koroonakriisi? On ju üks koalitsioonipartner sama, mis eelmises valitsuses, isegi Tanel Kiik on sama. Lisaks on võimul reformierakond, millel oli opositsioonis olles x+1 mõtet, kuidas paremini kriisi juhtida ja Eesti kriisist välja juhtida. Mis juhtus? Kuhu on kadunud Kaja Kallase endine tarmukus või vähemalt otsustamisjulgus? Näeme ju kõik, et senised piirangud ei tööta. Seda näitab statistika ja sellest räägivad valitsust nõustavad teadlased. Palun, kuulake teadlasi, võtke vastutus ja hakake otsustama!
Aga eriliseks tegi selle aasta veebruari erakordselt kaunis talv. Mäletan selliseid talvi oma kooliajast. Meie peres otsiti välja kõik suusad-uisud-kelgud ja nauditi talvemõnusid täiega. Kunagi saavad lapselapsed oma lapselastele rääkida, kui ilusad talved olid nende nooruses.
Olge terved!
Lugupidamisega,
Marina Kaljurand