EL-i välispoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli Moskva visiit on tekitanud palju poleemikat ja emotsioone, alustades äärmiselt ebaõnnestunud pressikonverentsist ning lõpetades visiidi mõjuga EL-i ja Venemaa suhetele, vahele ka üleskutsed Borrell ametist vabastada. Jälgisin arenguid huvi ja murega, paaril korral tekkis déjà vu tunne.
I vaatus Moskvas: Moskva pisaraid ei usu
Borrelli visiit Moskvasse tekitas küsimusi juba enne selle toimumist: kas on ikka vaja minna, kas ajastus on ikka õige, mis on visiidi eesmärk, millise signaali saadab see Venemaale jne.
Mina kuulun nende hulka, kes arvavad, et diplomaadid peavad suhtlema ja ajastusest tähtsam on sõnum ning mismoodi see edastatakse. Eriti olukorras, kui viimasest EL-i kõrge esindaja visiidist on möödas peaaegu neli aastat ning liikmesriikide juhid kohtuvad pidevalt nii Putini kui Lavroviga. Meenutagem, et vähem kui kaks aastat tagasi kohtus Moskvas Putiniga ka Eesti president.
Õiget aega võibki ootama jääda ja õige aeg ei garanteeri õiget sõnumit. Borrell külastas Moskvat keerulisel ajal – Navalnõi mürgitamisele järgnes Navalnõi vahistamine, Kreml valmistub sügisesteks Duuma valimisteks ja kardab opositsiooni rohkem kui kunagi varem, miilits peksab julmalt demonstrante, tuhanded protestidemonstratsioonidel osalejad on arreteeritud. Lava oli valmis, et sellele astuks EL-i kõrge esindaja ja kinnitaks üle EL-i põhimõtted ning avaldaks toetust Navalnõile, opositsioonile ja tsiviilühiskonnale. Paraku läks teisiti.
Isegi kui Borrell tõstatas kõik vajalikud küsimused kohtumisel Lavroviga, siis äärmiselt ebaõnnestunud pressikonverents rääkis muud. Pressikonverents oli Borrellile ja Euroopa Liidule alandav ning solvav. Meenus Trumpi ja Putini 2018. aasta Helsingi pressikonverents, mis oli USA-le sama katastroofiline. Me kõik teame, et pilt räägib rohkem, kui sada pressiteadet. EL-i välisteenistus avaldas järgmisel päeval ametliku teate Borrelli-Lavrovi kohtumisest ning tviitis foto sellest, kuidas Borrell viis lilli Boris Nemtsovi hukkumispaika. Aga see ei teinud olematuks pressikonverentsi. Kogu maailm nägi, kui ebakindel oli Borrell, kuidas ta puterdas ja lasi ennast alandada ning kuidas Lavrov temast sõna otseses mõttes üle sõitis.
Tean oma kogemusest, kui keeruline on olla pressikonverentsil, kus esitatakse vaenulikke küsimusi ja oodatakse libastumist. Hea diplomaadi tunneb ära sellest, et ta suudab säilitada keerulises olukorras külma närvi, olla kiire ja täpne, vastata torkele torkega ja mitte pöörata ette teist põske. Moskva ei usu pisaratesse ja Moskva ei pea lugu nõrkadest.
Õiget aega võibki ootama jääda ja õige aeg ei garanteeri õiget sõnumit.
Ühel esimestest kohtumistest Moskvas ütles mulle üks Vene asevälisministritest, et on kahetsusväärne, et Eesti saatis Moskvasse jälle naissuursaadiku, kellega ei saa viina võtta ja ropendada. See oli nali, aga igas naljas peitub kübeke tõtt. Venemaal austatakse neid, kes seisavad enda eest – on nad siis mehed või naised. Õigluse huvides pean ütlema, et mind ei sunnitud kordagi Venemaal viina jooma ja minu juuresolekul ei ropendatud.
Tean oma kogemusest ka seda, kui keeruline partner on Lavrov. Olen ilmselt viimane Eesti välisminister, kes kohtus Lavroviga. See oli septembris 2015, New Yorgis ÜRO peaassamblee ajal, sama päeva hommikul sai avalikuks, et Eston Kohver on vabastatud. Kivi langes südamelt ja ometigi pidin olema valmis igasugusteks üllatusteks, küsimusteks, arvamusteks. Kui ma pean meie kohtumist täna iseloomustama, siis meenutas see ping-pongi (või sulgpalli): kiire, täpne, halastamatu, iga viga kasutatakse vastase poolt ära. Kohtumise lõppedes tegime mõlemad pressiteated. Lugesin Vene välisministeeriumi oma ja imestasin, kas me olime ikka samal kohtumisel – niivõrd erinevad olid meie pressiteated.
Kahju, et Borrell näitas ennast Moskvas kehva diplomaadina.
II vaatus internetis: kindrali jõuline sekkumine
Laupäeval potsatas kõikide Euroopa Parlamendi saadikute postkasti MEP Terrase e-kiri palvega kaasallkirjastada tema kiri Komisjoni presidendile von der Leyenile, milles ta nõudis Borrelli tagasikutsumist. Terrast toetas Madisson, ainsa Eestist valitud europarlamendi saadikuna. Kokku toetas kirja kümnendik (jah, ainult 10%) Euroopa Parlamendi saadikutest. Miks nii vähe? Saan vastata enda eest.
Esiteks, kiri sisaldas valeväiteid, näiteks selle kohta, et Borrell sõitis Venemaale omal initsiatiivil. Borrelli Moskva visiidi vastu oli mõni liikmesriik, aga enamik toetas visiiti. Teiseks, kirjaga oli millegipärast väga kiire ja see ei andnud võimalust kuulata ära Borrelli selgitusi. Oli ju teada, et Borrell tuleb EP ette paari päeva pärast ning isegi mõrtsukal on õigus ennast kaitsta vandekohtu ees. Kolmandaks, see oli järjekordne Ida-Euroopa kiri, millega ühinesid üksikud lääne-eurooplased. Ma ei tea, kas see oli sihilik või ei jätkunud aega lääne-eurooplaste veenmiseks, aga fakt on see EL ei vaja uusi kirju, mis lõhestavad meid idaks ja lääneks, uuteks ja vanadeks. Eriti Venemaa küsimuses, kus lõhe lääne ja ida vahel on olnud niigi silmatorkav.
Pressikonverents oli Borrellile ja Euroopa Liidule alandav ning solvav.
On arusaamatu, miks oli vaja kirjaga selliselt kiirustada. Terras peaks ju ometigi eelmisest ametist teadma, et eesmärgi saavutamiseks tuleb tegevus korralikult läbi mõelda, ette valmistada ja leida toetajaid.
Ja peamine, ma ei ole nõus, et Borrelli ametist tagandamine on praegu vajalik ja õige samm. Konstruktiivne kriitika on vajalik, aga mida saavutab Borrelli tagasikutsumisega? Moskva visiit jääb saatma valusa meeldetuletusena Borrelli tema ametiaja lõpuni. Mis annab lootust, et sama viga ta enam ei korda.
III vaatus Brüsselis: omasid lahinguväljale ei jäeta, ka siis, kui nad teevad jämedaid vigu
Teisipäeval esines Borrell EP ees ja vastas küsimustele. Soojenduseks avaldas ta pühapäeval blogipostituse, kus kirjeldas oma nägemust Moskva visiidist ja kohtumistest Lavroviga. Borrelli kaitseks astus välja EL-i välisteenistus ja Komisjoni president von der Leyen.
Teisipäeval seisis EP ees hoopis teistsugune mees kui Moskvas. Pean tunnistama, et ma ei ole ammu kuulnud EL-i juhtide käest nii objektiivset hinnangut Venemaale. Toon mõne näite: Venemaa ei ole kaasaegne demokraatia, Venemaa näeb (liberaalses) demokraatias eksistentsiaalset ohtu, Venemaa vastandub järjest rohkem Euroopale, Venemaa geopoliitilised valikud on murettekitavad, Venemaa ei täida inimõigusi, Venemaa lämmatab opositsiooni jne.
Kahju, et Borrell näitas ennast Moskvas kehva diplomaadina.
Ma ei tea, kui palju oli Borrelli esinemises tegelikku siirust ja kui palju poliitilist arvestust. Häirima jääb see, et ta ei pidanud vajalikuks tunnistada oma ebaõnnestunud esinemist pressikonverentsil, vaid süüdistas kõiges Lavrovi. Borrell oleks kindlasti võitnud enam sümpaatiat, kui oleks andnud pressikonverentsile õiglase hinnangu ning olnud enesekriitiline.
Enamik sõna võtnud saadikutest olid konstruktiivselt kriitilised, Borrelli tagasiastumist nõudsid ainult paar konservatiivi. Kõlama jäi kaks mõtet. Esiteks, et pressikonverents oli viga, millest Borrell loodetavasti tegi oma järeldused. Teiseks, et EL-il on aeg kujundada realistlik, objektiivne ja ühtne Venemaa strateegia.
Epiloog: punkt on kaotatud, aga mängu võib veel enda kasuks pöörata
EL-Venemaa/Borrelli-Lavrovi (sõprus)kohtumine lõppes seisuga 1 : 0 Venemaale ja Venemaa noppis ka propagandapunkti. Kõik, kes vähegi tunnevad Venemaad teavad, kui edukas on Venemaa propagandas ja infosõdades. Arvata võib, et Venemaal jälgitakse huvi ja naudinguga visiidi järellainetust.
Borrelli visiit näitas väga selgelt Venemaa tegelikku palet ka nendele, kes on siiani naiivselt uskunud, et Venemaad saab ilusa jutuga muuta. Selles mõttes on isegi hea, et pressikonverents läks, nagu ta läks. See oli külm dušš mitte ainult Borrellile, vaid kogu Euroopa Liidule. Lavrov irvitas EL-i väärtuste ja põhimõtete üle ning ütles väga selgelt, et Venemaa ennast muutma ei hakka. Ma loodan, et need sõnad jäävad EL-i välispoliitika kujundajatele kauaks meelde, nagu ka Borrelli õnnetu kuju pressikonverentsil.
Edasine sõltub Euroopa Liidust – kas EL suudab pöörata lõppmängu enda kasuks ning Venemaale jääb ainult punktivõit. Kas EL suudab ennast lõppude lõpuks kokku võtta ning kujundada tugeva ja ühtse Venemaa strateegia. Tingimused selleks on olemas, paremad kui kunagi varem.
Arvamus on avaldatud Postimehes 10.02.2021 https://leht.postimees.ee/7176241/marina-kaljurand-viis-paeva-mis-muutsid-euroopa-liidu-suhteid-venemaaga