September üllatas paari imeilusa sügisilmaga ja elektrihinna järsu tõusuga. Iseenesest ei ole energiakriis Euroopas uus nähtus ning energiahindade tõus on ka varem aset leidnud. Pealegi oli osaline energiahindade tõus ka ette ennustatav – Euroopa majandus taastub ja nõuab rohkem energiat. Ootamatu oli gaasihindade hüppeline tõus, mis viis kahtlustuseni, et Venemaa mängib gaasihinnaga meelega.
Eesti tarbijaid, sealhulgas ettevõtteid tabas hinnatõus ootamatult ja valusalt. Seepärast ollakse õigustatult mures läheneva talveperioodi pärast. Energiavaesus ei ole samuti uus nähtus, kuid praegune hinnatõus mõjutab palju laiemat ringi – ka keskmisel järjel olevaid peresid ning ettevõtteid. Seepärast on õel ja küüniline peaministri soovitus minna kohalikelt omavalitsustelt nö vaesustoetust küsima.
Sellest, kuidas lahendab valitsus energiakriisi ei sõltu mitte ainult see, kuidas elatakse üle talv, vaid ka see, kuidas suhtutakse rohepöördesse, kliimaeesmärkidesse ja Euroopa Liitu laiemalt. Kõlavad ju juba hääled, mis süüdistavad energiakriisis Euroopa Liidu liiga ambitsioonikat rohepööret. Rohepööre ei põhjustanud energiahindade järsku tõusu ja ei ole ka kriisi lühiajaliseks lahenduseks. Küll aga on Euroopa Liidul viimane aeg vadata üle energeetikapoliitika ja liigne sõltuvus Venemaast ning Eestil on viimane aeg hakata tegutsema taastuvenergeetika arendamisel. Päikese – ja tuulepargid on need, mis aitavad tulevikus Eestis energiakriise vältida ja energiahindu kontrolli all hoida.
Inimesi ja ettevõtteid tuleb toetada kohe. Näiteks vabastades kõik tarbijad taastuvenergiatasust. Euroopa Liit on loonud mitmeid toetusfonde, näiteks kliimaneutraalsusele üleminekut toetava õiglase ülemineku fondi, millest saab toetada neid, kelle pihta rohepööre kõige valusamini lööb. Eesti valitsusest sõltub, kui kiiresti ja kelleni vajalik abi jõuab.
Külmad ilmad ei ole enam kaugel.