Ma ei ole jõudnud seda konkreetset ettepanekut detailselt lugeda ja ei oska hinnata, kui siiras või asjalik see ettepanek on. VJ esindab Euroopa Parlamendis ID (Identity and Democracy) gruppi ning see grupp võitleb selle eest, et tuua otsustamine, ka toetuste jagamine liikmesriikide tasandile. Suhtun ettepanekusse skeptilisel ka seetõttu, et EL-ülese fondi loomine võtab palju aega – kuni selles kokku lepitakse ja kuni see tööle hakkab. Meenutan, kui pikalt vaieldi EL-is digitaalse COVID sertifikaadi üle. Konkreetseid lahendusi ehk kompensatsioone võimalike vaktsineerimiste kõrvalmõjude eest on aga vaja väga kiiresti.
Mina toetan COVID vaktsiini kõrvalmõjude hüvitamise fondi loomist liikmesriigi tasandil, sest lõplik otsus – kellele, kui palju ja mismoodi hüvitada tehakse ikkagi iga konkreetse valitsuse poolt. Toon võrdluseks energiahindade tõusu kompenseerimise. EL saab soovitada ja lahendusi pakkuda, aga konkreetse otsuse – kas ja mismoodi elanikele energiahindade tõusu hüvitada, peab tegema Eesti Vabariigi Valitsus. Leian, et hüvitusfond võib olla tõukeks vaktsineerimisele neile, kes kõhklevad ja kardavad vaktsineerimise kõrvalmõjusid. Selles mõttes ei ole ma nõus peaminister Kallase väitega, et fondi loomine võib saata vale signaali vaktsineerimise kohta. Pigem usaldan teadlasi/eksperte, antud juhul ka käitumispsühholoog Andero Uusbergi, kes arvab, et fondi loomine võiks aidata kõhklejatel vaktsineerimisotsust vastu võtta. Oleme täna olukorras, kus iga täiendav vaktsineeritu on “kulla hinnaga”. Kui fond või rahaline kompensatsioon aitab vaktsineeritute arvu tõsta, siis tuleb seda teha – kiiresti ja efektiivselt. Igal juhul on see odavam, kui vinduv COVID kriis, mis tapab inimesi, tervist ja töökohti. EL ülene toetusfond võib olla, aga Eesti fond peab olema.
Arvamus on avaldatud meedias: