Märtsis on naistepäev ja selle aasta naistepäeva pühendasin mõtetes Ukraina naistele – emadele ja tütardele, sõduritele ja koduperenaistele, neile, kes on Ukrainas ja neile, kes põgenesid sõjakoleduste eest, päästes oma lapsi. Märtsis hakkasid välja imbuma esimesed lood jäledustest, mida Vene okupandid Ukrainas toime panid. Need kuriteod olid suunatud tsiviilisikute vastu, kellest enamuse moodustasid naised. Kõige jõhkramad kuriteod – vägistamised – pandi suures enamuses toime naiste vastu. Sõda näitab järjekordselt, kui haavatavad on just naised sõjakoleduste suhtes. Ka siis kui nad ei osale sõjategevuses on just naised need, kes hoolitsevad laste ja eakate eest, hangivad toitu, ootavad mehi koju, hoiavad majapidamise korras, lohutavad ja sünnitavad. Ma väga loodan, et rajatakse mälestusmärk ukraina naistele.
Mõtlesin tihti ka Valgevene ja Afganistani naistele. Võib ju tunduda, et need riigid ei ole võrreldavad ja ometigi kannavad mõlema riigi naised rasket koormat, mida minul on võimatu ette kujutada. Osadel neist on õnnestunud põgeneda vabasse maailma. Valgevene presidendikandidaat ja opositsiooni juht Svetlana Tsihhanovskaja elab Leedus, kõneleb tihti Brüsselis. Paljudel Afganistani naistel nii hästi ei läinud. Alatiseks jäävad meelde kaadrid viimastest lennukitest mis lendasid ära Kabulist, kui taliibid olid juba Kabuli sisenenud. Alatiseks jäävad meelde kaadrid tuhandetest naistest ja lastest, kes tunglesid saatkondade ja lennujaama juures, et saada viisa ja põgeneda. Nende elud muutusid ja täna ei oska keegi ennustada, millal saavad tüdrukud jälle kooli või naiskohtunikud tööle. Ka need naised väärivad mälestusmärki
Märtsis lahkusid meie seast kaks naist, kes mõjutasid mind väga palju minu elu erinevatel etappidel. Üks neist oli minu pinginaaber Kaja ja teine – endine USA välisminister Madeleine Albright. Märts oli minu jaoks väga kurb kuu.
Elagu Ukraina! Slava Ukraini!