Minult on viimasel ajal tihti küsitud – mida ma arvan Saksamaa sotsiaaldemokraatidest (SPD) ja kantslerist Olaf Scholzist. See on keeruline küsimus, millel on mitu tahku ja tasandit.
Alustan positiivsest. Esiteks, tunnustan ma väga kantsler Scholz selle eest, et sõja puhkedes Ukrainas tegi ta kaks väga olulist ja märgilist otsust – toetas Ukrainat (ilma igasuguse keerutamiseta ja puiklemiseta) ning toetas sanktsioone Venemaa vastu, sealhulgas seiskas (loodetavasti – lõpetas) Nord Stream 2. Sisuliselt pööras ta pea peale poliitika, mida oli ajanud Venemaa suhtes kantsler Merkel läbi kogu oma ametiaja ja mille tulemuseks oli Saksamaa täielik sõltuvus Vene energiakandjatest.
Teiseks, mulle on sümpaatne, et kantsler Scholzierakonnakaaslane ja minu endine kolleeg (välisministrina), praegune Saksamaa president Frank-Walter Steinmeiertunnistas Saksamaa vigu ja seda, et ei kuulatud Balti riike ja teisi Ida-Euroopa riike. Mäletan väga hästi meie ühist lõunasööki Berliinis 2016. aasta kevadel, kui Steinmeier imestas, et Venemaa suunab järjest rohkem info- ja küberrünnakuid Saksamaa vastu. Talle oliigati loogiline, et Balti riigid on pidevateVenemaa rünnakute alla ja talle oli arusaamatu, miks ründas Venemaa Saksamaad – riiki, mis püüdis aastakümneid otsida Venemaaga kompromisse ja olla Venemaa eestkõneleja Euroopa Liidus. Rääkisime väga pikalt. Siis ma teda ära ei veennud.
Kolmandaks, mul on kahju, et Saksamaa tänased sammud ei ole nii otsustavad ja põhimõttelised nagu sõja alguses, nii sõjalise abi andmisel Ukrainale kui ka nafta- ja gaasiembargo kehtestamisel Venemaale. Kuulen oma sakslastest Euroopa Parlamendi fraktsioonikaaslastelt, et see tähendaks Sakamaale vähemalt 5% SKT langust ning mitmete majandusharude kokkuvarisemist. Oma jutu lõpetavad nad reeglina kokkuvõttega, et “te ju ometi ei taha seda, sest see oleks vastutustundetu”. Tavaolukorras muidugi ei tahaks. Aga praegu käib sõda. Ja sõja ajal on teised reeglid. Et ellu jääda ja sõda võita. Ukrainas surevad iga päev mitte ainult sõdurid, vaid ka naised ja lapsed. Oleksin tahtnud, et kantsler Scholz oleks olnud koos Euroopa Parlamendi delegatsiooniga Butšas ja Irpinis, vaadanud silma ukrainlastele ja öelnud, et Vene energiakandjatest lahtiütlemine on Saksamaale kallis ja keeruline. Just nende elamata elude pärast arvan ma, et oli viga mitte kehtestada naftaemabrgot juba eelmise sanktsioonipaketiga ja gaasiembargot täna. Tasudes nafta ja gaasi eest,toetame me Vene sõjamasinat ja oleme kaasvastutavad surmade eest. Sest meie (EL) võimuses on kui mitte lõpetada sõda täna, siis tuua sõja lõpp lähemale. Ma olen kindel, et embargo tuleb. Küsimus on – millal ja kui palju ukrainlasi peab veel surema?
Neljandaks, ma loodan, et SPD-l ja kantsler Scholzil jätkub poliitilist julgust mõista hukka erakonnakaaslase Gerhard Schröderi tegevus Gazpromis ning heita ta välja SPD ridadest.
Ja viiendaks, ma väga ootan, et lõpuks tuleks välja ka Angela Merkel ja annaks hinnangu oma läbikukkunud Venemaa-poliitikale – ausalt ja avameelselt. Ta võlgneb selle Ukrainale.