Euroopa Liidu riigid ei ole suutnud siiani Vene naftale embargot kehtestada, kuna sõjaga ollakse juba ära harjutud. Seda on väga inetu öelda, aga see tegelikkus on selline. Seda on tunda. Kõik need esimesed sanktsioonidepaketid, mis tegelikult võeti vastu üksmeelselt, ühehäälselt, kiiresti – jah, nad ei olnud nii mõjusad kui järgmised, aga nad võeti vastu üksmeelselt.
Täna ma seda üksmeelt ei näe. Täna ma kuulen järjest rohkem hääli selle kohta, “aga kuidas hakkavad kannatama meie inimesed, mida mõtlevad meie inimesed, mida see teeb meie inimestele.” Mures on ennekõike suured EL-i riigid. Selle murega tuleb tegeleda. Tegelikult ka täna ju tuli Euroopa Komisjon välja terve paketiga, kus oli üle kümne järjekordse seadusandliku akti, kus nähakse ette vahendid, kuidas teha tasa või kuidas natukenegi kompenseerida seda kahju, mida hakkavad kandma meie inimesed, mida hakkavad kandma meie ettevõtted. Aga sellega oleks pidanud tegelema ka varem.
Sanktsioonide kehtestamisega samaaegselt oleks pidanud hakkama mõtlema ka selle peale, mida see tähendab meie inimestele, et ära võtta see hoob.