Otsus viia Eesti ja Venemaa diplomaatiliste esinduste töötajate arv pariteetsele alusele – on põhimõtteliselt õige, eriti arvestades seda, et Venemaa puhul on tegemist vaenuliku agressorriigiga. On kahetsusväärne, et välisministeerium üldse lasi tekkidal sellisel ebaproportsionaalsel diplomaatiliste esinduste töötajate arvul. Küsimusi tekitab otsuse ajastamine. Oleks olnud loogiline, et taoline otsus oleks tehtud kevadel ning samaaegselt oleks saadetud välja Vene saadik ja kutsutud tagasi Eesti saadik Moskvast. Nagu tegi Leedu. Kuna seda otsust kevadel 2022 ei tehtud, oleks pidanud seda tegema hiljemalt sügisel 2022, kui Riigikogu tunnistas Venemaa terrorismi toetavaks riigiks ja agressorriigiks. On arusaamatu, mis jätkusid tavapärased suhted terrorismi toetava agressorriigiga kuni käesoleva aasta jaanuarini. Praegu jääb paratamatult mulje, et välisminister Reinsalu kasutab teemat oma valimiskampaanias.
Leian, et see oli viga oodata, kuni Venemaa saadab välja Eesti suursaadiku. Võin kinnitada oma kogemusest 2007. aasta našistide rünnaku ajal, et ametlik Venemaa ei suhtle suursaadikuga, keda peab vaenulikuks. Venemaa on alati jälginud ja jälitanud Eesti diplomaate Moskvas ning selles olukorras on kaheldav, kui mõttekad/vajalikud on kohtumised Vene opositsionääridega, tsiviilühiskonna esindajatega, isegi tavainimestega. Iga kohtumine Eesti diplomaatidega võib tuua neile kaasa pehmelt öeldes „ebamugavusi“. Ehk – alates 24.02 oli Eesti saatkonna töö niikuinii oluliselt piiratud, et mitte öelda katkestatud. Saadiku tagasikutsumine oleks olnud väga vajalik ja tugev poliitiline samm agressorriigi suhtes.
Üheks valdkonnaks, kus diplomaatiline töö peab igal juhul jätkuma – on kodanike abistamine. Arvestades Venemaa ebaratsionaalset käitumist peab Eesti välisministeerium olema valmis selleks, et kõik Eesti diplomaatilised esindused Venemaal suletakse ja/või nad ei ole suutelised täitma oma kohustusi kodanike abistamisel. Selliseks juhuks peab olema kokku lepitud, millise EL liikmesriigi saatkond hakkab Eesti kodanikke abistama. Nii nagu abistavad teiste riikide saatkonnad täna meie kodanikke riikides, kus meil endil diplomaatilist esindust ei ole, näiteks Aafrikas, Ladina-Ameerikas. Loodan, et välisministeerium tegeleb sellega ja informeerib meie kodanikke õigeaegselt, kui taoline vajadus peaks tekkima, sest oma kodanike abistamine on olnud, on ja peab jääma iga riigi prioriteediks. Loomulikult tähendab see, et vastusammuna suletakse ka kõik Venemaa diplomaatilised esindused Eestis ja Eestis elavad Vene kodanikud jäävad abita. Paraku on Venemaa käitumine korduvalt näidanud, et oma kodanikest ei hoolita.