Selle aasta mai oli eriline. Euroopa Parlament läks tagasi tavapärasele tööle – kohtumised toimuvad reaalses, mitte netimaailmas, maske kandma ei pea ja tööle tulles ei pea näitama COVID tõendit. Olin juba ära unustanud, kui tore võib olla kohtumine kolleegidega, kiire kohvi Mickey Mouse kohvikus (nimi tuleb sellest, et kohviku toolid meenutavad Miki-Hiire kõrvu) või lõuna MEP baaris (nimi tuleb sellest, et baari on lubatud ainult MEPid ja nende külalised). Plenaaristungitel istume jälle lähestikku ja tõstame kätt või vajutame nuppe, vahel mitu tundi järjest😊Pean tunnistama, et plenaaristungitel hääletamine on jätkuvalt suhteliselt segane. Meieni jõuavad fraktsiooni poolt ette valmistatud hääletuslehed, millest kinni pidamine on viisakas ja soovitatav, aga alati võib ka teistmoodi hääletada. Siis kuulub hea tooni juurde fraktsiooni informeerimine sellest. Vahel, kui fraktsioonis ei suudeta ühist seisukohta kujundada, jäetakse hääletamine vabaks ja iga saadik otsustab ise, kuidas hääletab. Tundub lihtne ja loogiline. Aga konks on selles, et eelnõudele tehakse parandusi ja täiendusi, vahel kümneid, vahel sadu, harva ka tuhandeid. Parandused räägitakse läbi ja nende põhjal sünnivad kompromissid. Kusjuures kompromissid võivad puudutada mitmeid sätteid ja näha välja sellised, et millegi toetamiseks tuleb hääletada paaris kohas poolt ja paaris kohas vastu. Nii et tihti tuleb usaldada kolleege, kes teemat läbi räägivad, pidada nõu Tallinnaga ning kooskõlastada Eesti delegatsiooni sees ehk Sveniga (Mikser).
Mai oli eriline ka selle poolest, et üle kahe aasta sain ma võõrustada Brüsselis külalisgruppi, mis tuli tutvuma Euroopa Parlamendi tööga ja minu tööga Euroopa Parlamendis. Ja kuna 9. mai on Euroopa päev – elagu Euroopa!