26. aprill on minu elus väga tähtis päev. Ja mitte „pronksiöö“ pärast, vaid seepärast, et sellel päeval sündis minu tütar Kaisa. Oleme alati Kaisa sünnipäeva pere ringis tähistanud. Nii pidi olema ka 2007. aastal, kui olin Moskvas ja Kaisa sai 20. Ikkagi pisijuubel. Puhkuse käskkiri oli allkirjastatud ja lennukipiletid ostetud, et koju lennata… Tegelikult lendasin koju alles tükk aega hiljem.
Enam kui nädalaks sai saatkonnast mitte ainult kodu, vaid KINDLUS selle sõna kõige otsemas mõttes. Hiljuti sattus mulle kätte raamat, mille andsime välja 2006. aastal ja pühendasime 85 aasta möödumisele päevast, mil majja astus esimene Eesti Vabariigi Suursaadik Venemaal Tõnis Vares ja endisest kaupmehemajast sai Eesti Vabariigi Suursaatkond.
Olin selleks ajaks elanud saatkonnamajas 8 kuud. Teatavasti olid saatkonnamaja vanas tiivas ka suursaadiku eluruumid ehk residents. Olin viimane suursaadik, kes saatkonnamajas ka elas.
Raamatus kirjeldasin oma esimest kohtumist majaga suursaadikuna järgmiselt: “1. novembril 2005 astusin üle maja läve, et jääda sinna elama ja töötama. Järgmine päev oli hingede päev. Süütasin aknal küünlad nii oma lähedaste mälestuseks kui ka kõigi hingede mälestuseks, kes kunagi seal majas olid elanud või töötanud. Saatus oli mind majaga kokku viinud ja ma hakkasin seda enda jaoks koduseks muutma – nii nagu olid seda teinud mitmed enne mind. Või hakkas hoopis maja mind “kodustama”?. Tõstsin mööblit ringi, paigutasin lilli ja lootsin, et maja ei pahanda, kui tema rahu rikkusin. Tegelikult oli see rahurikkumine ka kinnitus, et rahu pole seal ka lähiaastatel oodata – jätkuvad üritused, vastuvõtud, kontserdid, õhtusöögid, lisaks aastatepikkune remont, mille tulemusel saab maja renoveeritult seista endises väärikuses ja soliidsuses, olles möödunud aastakümned otsekui turjalt visanud.”
Täna võin öelda, et mul on väga hea meel, et remont lõpuks valmis sai. Ning olen väga uhke, et puuduvad 20 miljonit eraldati remondiks minu taotlusel. Olin siis välisminister ja taotlesin seda summat riigieelarvest. See oli minu auvõlg maja ees, mis 2007. aastal oli mulle nii koduks kui ka kindluseks.
Ma ei ole maja näinud sellest hetkest alates, kui suursaadikuna töö lõpetasin ja Moskvast lahkusin. Aga ma olen kindel, et me veel kohtume 😊
Mul on veel lugusid majast ja sellest, mis toimus saatkonna juures aprillis-mais 2007. Sellest kirjutan järgmine kord.
Aga täna – kallis Kaisa, palju õnne! 💕