Postimehe väitlus Yana Toomiga, kus olen EI poolel. Järgnev tekst on vastulause artiklile: https://arvamus.postimees.ee/6848267/yana-toom-vs-marina-kaljurand
Venemaa on osa Euroopast – see on tegelikkus. Venemaaga tuleb koostööd teha – see on paratamatus. EL ja NATO teevadki Venemaaga koostööd väga erinevates valdkondades, kaasa arvatud sellises sensitiivses valdkonnas nagu terrorismivastane võitlus. Aga kui kaugele saab minna koostöö Venemaaga?
Väidan, et julgeolekualast koostööd ei saa teha riigiga, kellega ollakse kardinaalselt erinevatel seisukohtadel demokraatia ja julgeoleku küsimustes, kes ei pea kinni kokkulepetest ning kelle suhtes puudub usaldus. Just nimetatud põhjustel ei saa lääneriigid täna teha kaitse- ja julgeolekualast koostööd Venemaaga.
Venemaa arusaamine julgeolekust, ka Euroopa julgeolekust, erineb oluliselt lääneriikide omast. Kui lääneriigid austavad õigust otsustada oma tuleviku üle, ka EL-i ja NATO-sse kuulumise üle, siis Venemaa näeb „lähivälismaad“ oma tagahoovina ning ennast selle keskusena, mis karistab ja annab armu, mida kardetakse ning kummardatakse.
Venemaa ei pea kinni rahvusvahelistest kokkulepetest, olgu selleks ÜRO Harta, mis keelab sõjalise agressiooni teise riigi suhtes või Helsingi lõppakt, mis keelab riigipiiride muutmise jõuga või jõuga ähvardades.
Venemaa käitumine on agressiivne ja ettearvamatu. Meenutan Gruusia sõda, Krimmi okupeerimist, Eesti õhupiiri rikkumisi, agressiivse stsenaariumiga sõjaväeõppusi NATO idapiiril, sekkumisi lääneriikide valimistesse. Seda loetelu saab jätkata ning selline käitumine ei tekita usaldust.
Vale on rääkida „Venemaa väljatõrjumisest (võimalike) sõprade ringist“. Need on olnud Venemaa otsused, millele on järgnenud tagajärjed, olgu selleks väljaheitmine G7st või suhete külmutamine NATO-ga või strateegilise partnerluse peatumine EL-iga.
Aastaid on väidetud, et russofoobsed Balti riigid kütavad üles viha Venemaa vastu. Täna võib kindlalt öelda, et see ei ole nii. Samamoodi nagu Balti riigid mõtlevad kõik lääneriigid, kes on kehtestanud sanktsioonid Venemaa vastu ning ütlevad sellega, et Venemaa käitumine on lubamatu ning sellele järgnevad tagajärjed.
Samuti ei saa nõustuda väitega, et eurooplastele võib jääda „vaatleja roll suures võitluse Ameerika ja Venemaa vahel“, kui ei suudeta integreerida Venemaad Euroopa julgeolekusüsteemi. Transatlantilised liitlassuhted on ja jäävad Euroopa julgeoleku nurgakiviks. Seda kinnitas ka eelmisel nädalal lõppenud NATO tippkohtumine – selgelt ja arusaadavalt.
Kas Venemaaga võiks teha tulevikus julgeolekualast koostööd? Välistada seda ei saa. Eestile ja Euroopale ei ole paremat julgeolekugarantiid, kui heanaaberlikud suhted demokraatliku, õigusriiki, inimõigusi ja rahvusvahelist õigust austava Venemaaga. Aga seni kuni Venemaa ei ole muutuud, on julgeolekualane koostöö Venemaaga välistatud.