2019. aasta oli minu jaoks õnnelik ja huvitav, seda nii isikliku elu kui töö mõttes. Perekonnas on kõik terved, lastel ja nende peredel läheb hästi, lapselapsed juba jooksevad ja räägivad. Kandideerisin esmakordselt Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel ja mul on väga hea meel, et mind toetas nii palju valijaid. See on tunnustus seni tehtule, aga see on ka vastutus. Saan sellest väga hästi aru ja püüan tegutseda/töötada nii, et mitte petta oma valijate usaldust.
Kui midagi jääb mööduvast aastast tõrvaks meepotis, siis see, et Jüri Ratas ja keskerakond kutsusid valitsusse EKRE. Ma arvan, et see ei ole õige. Erakonnal, mille juhid solvavad, sildistavad ja õhutavad vaenu, ei tohi olla kohta Eesti valitsuses.
Olen olnud Euroopa Parlamendis 6 kuud – see on olnud väga huvitav ja väga kiire aeg. See on olnud piisav aeg, et teha endale selgeks peamised asjad Euroopa Parlamendist. Samas on see liiga lühike aeg selleks, et rääkida konkreetsetest saavutustest. Tegelen veebiterrorismiga ning esindan selles küsimuses sotsiaaldemokraate. (terrorist content online/терроризм в интернете/террористическое содержание в интернете). Juhin Euroopa Parlamendi delegatsiooni suhtlemises Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani parlamentidega. Loodan, et tänu oma kogemusele suursaadikuna ja välisministrina saan panustada nende riikide koostöösse Euroopa Liiduga.
Ootan huviga 2020. aastat. Tahan soovida kõigile lugejatele õnnelikku ja edukat uut aastat – et perekonnas oleks kõik hästi, et lähedased oleksid terved, et töö pakuks rahuldust ja head palka. Samuti tahaksin soovida seda, mida mul endal on väga vaja – rohkem aega koos lähedaste ja kallite inimestega. Head uut Aastat!