Järgnev postitus on minu kommentaar Venemaa välisministeeriumi ametliku esindaja Maria Zahharova kommentaarile seoses Tartu rahulepingu 100. aastapäeva tähistamisega Eestis:
https://m.delfi.ee/article.php?id=88806031
Kas Venemaa suursaadikud on aastaid tegutsenud vastupidiselt oma riikide ametlikule poliitikale?
Ikka ja jälle kordub 2. veebruari lähenedes sama stsenaarium: Eesti tähistab Tartu rahulepingu aastapäeva ja Venemaa ütleb, et Tartu rahuleping kaotas kehtivuse 1940, kui Eesti astus (vabatahtlikult) Nõukogude Liidu koosseisu. Selline ongi tänane reaalsus – Eestil ja Venemaal on väga erinev arusaam Eesti Vabariigi järjepidevusest. Meile on Tartu rahuleping riikliku järjepidevuse tunnistus/kinnitus, mis on kirjas meie põhiseaduses. Venemaale on see kehtetu paber, mille koht on ajalooliste ürikute seas, et mitte öelda ajaloo prügikastis. Tänane reaalsus on ka see, et me kumbki ei suuda teise poole seisukohta muuta.
Nii et jäägem kindlaks oma seisukohale ja tähistagem väärikalt Tartu Rahulepingu 100. aastapäeva, laskumata sõnasõtta Venemaaga.
Pigem on mul küsimus – kuidas hinnata seda, et kõik Venemaa suursaadikud Eestis on osalenud Eesti Vabariigi aastapäeva pidustustel ja vastuvõtul 24. veebruaril? Mina näen selles Eesti Vabariigi järjepidevuse tunnistamist. Diplomaatia ei ole ainult sõnad, diplomaatia on ka teod.
Ja isiklikumalt. Olen alati tähistanud Tartu rahulepingu aastapäeva koos oma välisministeeriumi kolleegidega – nii Tallinnas, Moskvas kui ka Washingtonis. Alustasime 90.-ndate alguses juriidilise osakonna köögis. Kohad muutusid, aga menüü jäi samaks – tähistamise juurde kuulusid alati viin, hapukurgid, must leib, heeringas ja singirullid. Ka siis, kui käisime Moskvas Novodevitšje kalmistul rahulepingu üle allkirjastaja Joffe haual. Väga uhke oli pidada Tartu rahulepingu 96. aastapäevale pühendatud kõne 2016. aastal. Link kõnele: http://kaljurand.ee/2016/02/02/valisminister-marina-kaljuranna-kone-tartu-rahu-aastapaeval-2-02-2016/
Arvan endiselt, et Eestil on väga head diplomaadid ja soovin endiselt, et tänastel otsustajatel jätkuks “julgust mitte laskuda demagoogiasse ja populaarsuse tagaajamisse, vaid juhinduda Eesti riigikogu ja rahva huvidest”.